Juhtkiri: süüdimõistetu ja aus mäng

Eesti olümpiakomitee president Neinar Seli toimingupiirangu rikkumise katses süüdi mõistmine asetab olümpiakomitee raskesse olukorda. President on süüdi mõistetud ja tal tuleb maksta 17 000 eurot trahvi. Olümpialiikumine, olgugi oma ajaloo jooksul määritud selliste või teistsuguste skandaalidega, ei saa sellises seisus korralikult oma ausa mängu ideaale teenida. Meie suhtlus partneritega on löögi all.

Kohtuotsus pole veel jõustunud ja seda saab edasi kaevata. Olümpiakomitee lonkaks seni oma rada mööda edasi, pomm jala otsas kõlkumas. Kuni lõpliku tõe selgumiseni ei oleks tal mingit autoriteeti nõuda ausa mängu põhimõtete järgimist kelleltki teiselt.

Paljud on otsuses pettunud, räägivad, et Seli ei varastanud midagi ja tahtis ainult sporti toetada ning keegi kahju ei saanud. Aga selle vastu polegi keegi vaielnud. Seli pole varastamises süüdistatud. Ta mõisteti süüdi korruptsioonivastase seaduse toimingupiirangu rikkumises. Seli on istunud Tallinna Sadama nõukogus, mida ta on üritanud panna annetama raha Eesti olümpiakomiteele (250 000 eurot), mille president ta on. Ta on ühe oma juhitava organisatsiooni kaudu üritanud tuua kasu teisele.Paraku on aga tegemist avaliku raha ja avalike organisatsioonidega ning korruptsioonivastane seadus seisab sääraste „oma ihu ligi” asjatamiste vastu. Seadus ütleb: „Ametiisikul on keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.” Niisiis, ei pea raha otse enda tasku pistma, et juba riivataks „ausa mängu” põhi

Paraku on aga tegemist avaliku raha ja avalike organisatsioonidega ning korruptsioonivastane seadus seisab sääraste „oma ihu ligi” asjatamiste vastu. Seadus ütleb: „Ametiisikul on keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.” Niisiis, ei pea raha otse enda tasku pistma, et juba riivataks „ausa mängu” põhimõtteid.

Seli pääses olümpiakomiteed juhtima suuresti tänu lubadustele tuua süsteemi raha juurde. Spordikongressi eel ja ajal kuulsime pigem sellest, et rahast rääkida ei tasukski. Ehk siis, seis on raske – rahaga väga ei edene ja katsed seda hankida lõppevad sellega, et ka maine läheb kaotsi. Kas riigifirma peaks sponsorlusega tegelema või hoopiski riigile raha teenima, et siis riik ise jaotaks, on omaette fundamentaalne teema. Praegu paistab, et olümpiakomitee on otsustanud jätkata nii, nagu poleks midagi juhtunud.