Ühest küljest kõlab Leedo kirjeldus, kuidas altkäemaksu küsimine käis, mõeldavalt: „See pannakse paika käitumise ja olekuga. Käitumine ja olek olid need, mis sellele viitasid, ja suurusjärgud öeldi samuti ära.” Eriti praegu, kui ühe asjaga seotud firma ehk Tallinna Sadama juhid on altkäemaksu võtmises kahtlustatavatena kinni võetud, määrib selline jutt vastase mainet hästi. Ent kohtus on selliseid süüdistusi keeruline tõendada – käitumise ja oleku hindamiseks ei pruugi ju piisata isegi kõnesalvestusest, pigem oleks vaja juba videosalvestust. Ja isegi kui need oleksid, jääks teisele poolele alati võimalus kaitsta ennast jutuga omapärasest huumorimeelest või rikutuse erinevatest piiridest.

Kui Leedol on altkäemaksu küsimise kohta faktilist materjali, ei maksaks tal selle esitamisega venitada.
Segase loo teeb veelgi segasemaks endise majandusministri, sotsiaaldemokraat Urve Palo roll. Oletame, et oravad küsisid tõesti Leedolt raha, ja oletame, et Leedo olekski olnud nende vastu „hea”. Kuidas kavatsesid Reformierakonna „poisid” sel juhul kõrvaldada oma sobingu teelt Palo, kelle eesmärgiks oli saanud Leedo saarte liinidest iga hinna eest ilma jätta? Mõned majanduslikud argumendid Leedo või tema äripartneri Olav Miili mõne pakkumise kasuks oleks kindlasti olnud võimalik leida. Parvlaevatehingus on palju muutujaid ja eeldusi, ajaperspektiiv on pikk. Absoluutset tõde ei ole, ekspertide hinnangud võivadki miljonite eurode võrra lahkneda. Ent vaevalt et nõnda oleks õnnestunud Palo ümber veenda.

Seis on nüüd igatahes selline, et kõigepealt rikuti saarte liinidel eravedaja äri. Asemele tuleva riigikapitalismi algus on olnud nii skandaalne, et sellest on praegu raske uskuda Leedo pakutust paremat ja odavamat teenust. Kui Leedol on altkäemaksu küsimise kohta faktilist materjali, mis tema juttu toetab, ei maksaks tal selle esitamisega venitada. Mida kiiremini Eesti poliitikast mädapaised eemaldatakse, seda parem.