Juhtkiri: suur samm NATO-le, suur samm Eestile

 (124)

Prantsuse lahingutehnika saabumine Tapale
Prantsuse lahingutehnika saabumine TapaleFoto: Rauno Volmar

Viimaste nädalate jooksul on suur osa Eestisse paigutada otsustatud NATO sõjaväelasi kohale jõudnud. Täna toimub selle tähistamiseks Tapal paraad, peenemalt öeldes „suurendatud kohaloleku avatseremoonia”. Kõige vahetumalt muutub ja elavneb ligi 1200-liikmelise väeüksuse lisandumisest Tapa linn. Mitte nii silmatorkav, aga see-eest põhiline on NATO suurema kohalolekuga kaasnev Eesti kaitsevõime tugevnemine.

NATO kohaloleku küsimuses leiab Eesti poliitikast, eriti Keskerakonnast, ka mõjukaid ja aktiivseid teisitimõtlejaid. Peame ennekõike silmas Yana Toomi, kes hiljuti tellis Saar Pollilt lausa avaliku arvamuse uuringu, et oma NATO-vastasusele kaalu lisada. Küsimusele „2017. aastal suunatakse Eestisse teistest NATO riikidest täiendavaid sõjaväeüksusi. Missugust mõju võib see Teie arvates avaldada Eesti ja Venemaa suhetele?” vastas 41% küsitletuid (nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi), et see suurendab Eesti ja Venemaa vaheliste sõjaliste kokkupõrgete riski, 18% arvas, et vähendab riski, ja 25%, et see ei avalda Eesti ja Venemaa suhetele märkimisväärset mõju.

Ratas on tubli, kui räägib pühendumisest koostööle NATO-ga ja pooldab kaitsekulutuste vallas vähemalt 2% kurssi.

Toomi arvates tähendab vastuste selline jaotus, et Eesti elanikud ei toeta NATO vägede Eestisse toomist. Millegipärast ei lasknud ta küsida otse, kas pooldavad või ei poolda – riskihinnangust seda ju ühemõtteliselt välja ei loe. Näiteks võib inimene arvata, et kokkupõrke risk suureneb, aga siiski pooldada NATO kohaloleku suurendamist, sest kokkupõrke risk on igal juhul olemas ja NATO vägede puudumise korral lõpeks see suurema tõenäosusega meie kahjuks.

Samal teemal:

Pealegi võib Toomi uuringu küsimust pidada mõnevõrra kallutatuks, sest praeguses sõnastuses jätab see mulje, nagu oleks NATO väed siia toodud Eestilt küsimata või vastu Eesti tahtmist. Aga nii ju ei ole. Eesti on ise tuliselt soovinud NATO tanke ja vägesid oma pinnale. Selle põhjus – võib-olla on mõni hakanud seda unustama – oli Venemaa sõjakuse suurenemine, sissetung Ukrainasse ja Krimmi annekteerimine.

Õnneks ei ole Keskerakonna Eesti-meelsemat poolt esindav peaminister Jüri Ratas meie senist välis- ja kaitsepoliitilist suunda hüljanud. Ta räägib vankumatust pühendumisest koostööle NATO-ga ja pooldab kaitsekulutuste vallas vähemalt 2% kurssi ka järgmisel neljal aastal. See on õige jutt. Hääletu alistumise strateegiat on Eesti korra juba proovinud – halbade tagajärgedega. Seekord peame olema julged ja enesekindlad ning hoidma liitlastega tihedaid suhteid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare