Esimene probleem on see, et Venemaa sihtis nädalavahetuse õhurünnakud rohkem al-Assadi vastu võitlevatele rühmitustele kui ISIS-ele. Sellepärast võib suuresti maha kriipsutada lootuse, et USA ja Venemaa hakkavad Süürias ISIS-e hävitamiseks koostööd tegema. Pigem kujuneb varisõda, kus Venemaad esindab al-Assad ja USA-d al-Assadi vastu võitlevad rühmitused. Al-Assadi hingel on palju musti tegusid, aga ka tema vastu võitlevaid rühmitusi oleks vale üheselt valguse jõududeks pidada. Relvastatud opositsioonirühmitusi on Süürias tuhatkond, neist mõni peaaegu sama islamistlik kui ISIS ja mõni mõõdukam, osa on lihtsalt bandiidid ja võitlevad selle eest, kelle eest võidelda on parasjagu kasulikum.

Teine probleem on see, et isegi kui uskuda Venemaa siirasse soovi Süürias rahu jalule seada, on ebatõenäoline, et tal selleks jõudu jätkub. Süüriasse ohtralt vägesid ja varustust viia on Venemaal geograafilistel põhjustel keeruline (rääkimata sellest, et see on kallis). Aga al-Assad on Süürias ilmses vähemuses ja tema võimule tagasi upitamine nõuaks väga suuri ressursse, millest ikka ei pruugi piisata džinni pudelisse tagasi ajamiseks.

Putinit Süürias motiveerivateks teguriteks on nimetatud eelkõige katset kasutada USA äpardumist oma mõjuvõimu suurendamiseks Lähis-Idas, venemaalastele mulje avaldamist ja nende tähelepanu majandusraskustelt kõrvale juhtimist. Ent „suurte poiste mängu” kõrval on Venemaa Föderatsioonil Süüriaga ka maalähedasemaid seoseid. Süüriasse on võitlema läinud sadu tšetšeene ja teisi kaukaaslasi – islamiäärmuslus tekitab Venemaale samamoodi peavalu nagu läänele. Teisalt elab Süürias mitusada tuhat omal ajal Vene impeeriumist minema aetud tšerkesside, kabardide ja adõgeede järeltulijat. Seetõttu on Venemaal sündinud liikumine, mis nõuab neist rahvustest sõjapõgenike oma ajaloolisele kodumaale tagasi kutsumist.

Süüria sõda naudivad vähesed, aga asjaosaliste ideoloogilised ja usulised vastuolud on nii suured, et jõudu, mis suudaks sõja lõpetada, ei paista kusagilt.