JUHTKIRI: Suurim valmidus, väike lennuvõime
Maksimaalne valmidus tähendab tegelikkuses, et politsei- ja piirivalveametil on kolm helikopterit, mis kõik võiksid lennata kuni 306 kilomeetrit tunnis. Aga nad ei lenda kuskile. Tegelikult on nad jalad seinale visanud ja keerutavad mõtlikult pöidlaid. Üks AgustaWestland n-ö tšillib Belgias hoolduses ja kaks ülejäänut passivad nukralt koduse angaari lage, sest pole varuosi. Minister räägib veel, et oleks vaja rohkem koptereid, tagamaks suuremat reageerimisvalmidust. Kas meil oleks tõesti tarvis kuut kopterit (tükihind 9,3–12,8 miljonit eurot), et mõnigi neist lendaks?
Kõik see ei tähenda, et Eesti riigil praegu üldse helikoptereid pole.
Kaitseväel on mitu Robinson 44 tüüpi kopterit, mis pole küll väga mahukad, aga loodetavasti saab häda korral sellisega Ruhnult mõne sümpaatsema sünnitaja ikka peale võtta. Kui peaks juhtuma ilmvõimatu, ehk nii politsei- ja piirivalveameti AgustaWestlandid kui ka kaitseväe Robinsonid samal ajal katki lähevad, siis võib ju alati abi paluda lahketelt tavakodanikelt. Ma olen täiesti veendunud, et näiteks perekonnad Sõnajalad oleks lausa meelitatud, kui riik korraks nende helikopterit laenaks.
Aga tegelikult on asi tõsine, sest politsei- ja piirivalveameti kopterid on ju uued. Põhjus, miks haiget transportida ei saa, seisneb inimfaktoris. Täpsemalt, suutmatuses organiseerida hooldust ehk võimes mõelda ette pikemas perspektiivis. Henry Ford ei öelnud asjata, et „mõtlemine on kõige raskem töö, mis on ilmselt ka põhjus, miks nii vähesed sellega tegelevad”.Nii ei jäägi üle muud, kui nentida, et Eesti on Euroopa abiga ostnud maailmatasemel helikopterid, mis võivad lennata kas või Aafrika ekstreemsetes tingimustes, kus teised kopterid hakkama ei saa, aga tolku sellest ikkagi pole. Lennusalga vapilinnuks sobiks praegu jaanalind – olend, keda iseloomustavad lennuvõimetus ja suure-pärane oskus probleemidest mööda vaadata.
