Laiemalt võib siin näha katset viia diskussiooni fookus teljelt „seisak-muutus” teljele „turvalisus-oht” ja tekitada seos, et Jüri Ratase juhitav koalitsioon ähvardaks Eesti julgeolekut. On pikemata selge, et tegu on ränga liialduse ja mänguga, mis hoopis ise ohustab Eesti mainet ja julgeolekut. Oleme harjunud pelgama psühholoogilist rünnakut ikka Venemaa suunalt, mitte omade seast nagu praegu.

Siiski on raske näha, kuidas Reformierakonnal õnnestuks see sõda võita. Eesti ja loodava võimuliidu mainet suudetakse tõenäoliselt õõnestada, kuid mis kasu on sellest oravaparteile? Eriti kui üha suuremale hulgale inimestele saab selgeks, et Jüri Ratas ei võrdu Edgar Savisaarega ja uus valitsus tuleb tsentristlik. Veelgi enam, kui uus võimuliit tulebki välja dünaamilise reformipaketiga, mis kirjutab Taavi Rõivase kabineti ajalukku seisakuvalitsusena.

Reformierakond näitab praegu oma neurootilise käitumisega, miks on vaja nad vahelduseks pingile saata.

Kas tõesti loodetakse, et pärast kõike seda on Keskerakond valmis praegustest koalitsiooniplaanidest loobuma ja oravatele kosja minema?

Reformierakond on oma kaubamärgi üles ehitanud edasipürgiva ja positiivsena. Kui nüüd võetakse neilt paratamatult progressihoovad käest ning nad ise purskavad tuld ja tõrva, on valijate ärkamine ja toetuse langus loogiline. Seisakumootoriks taandumine on pikema arengu tulemus ja seda enam suurt päästa ei anna, ent veel pole hilja mustamiselt hoogu maha võtta ja väärikalt taanduda. Me teame sellest, kuidas Isamaa ja Res Publica Liit reageeris 2014. aastal koalitsioonist väljaheitmisele, et vihapursked ja jonn ainult kiirendavad allakäiku.

Ent ju reformierakondlased lihtsalt ei suuda teistmoodi: 17 aastaga tekkinud võimusõltuvus on suurem, kui oskasime arvata. Teisisõnu näitab Reformierakond oma käitumisega, miks on vaja nad vahelduseks pingile saata – nad esindavad üha rohkem seda, mis on ühe positiivse paremliberaalse reformipartei vastand.