JUHTKIRI: Tagasi kooli

Kes endistest või praegustest koolilastest ei mäletaks seda segu elevast uudishimust (jälle näeb klassikaaslasi!) ja nördimusest (suvi on jälle läbi!), mis tekib augustikuus, kui kaupluseseintele ilmuvad esimesed reklaamid, mis kutsuvad ostma koolitarbeid. 1. september on kuupäev, mis ei kõneta üksnes praegusi koolipoisse ja -tüdrukuid ega nende vanemaid – selle päevaga seotud mälestusi on ilmselt kõigil. Värvilõhnaline koolimaja. Õpetajale kingitud astrid. Mure: kuidas ma suudan nüüd jälle hommikuti kell seitse tõusta?

Uue aasta algul on paljudel kombeks anda endale lubadusi: mõelda välja, mida soovitakse elus muuta, ja üritada teha kannapööre. Ka uue kooliaasta eel võiks mõelda, mis on meie hariduselus hästi, mis halvasti.

Plusspoolele võib kirjutada juba teada-tuntud tõsiasja, et haridusuuringute järgi kuuluvad Eesti õpilased maailma edukamate sekka: PISA testi järgi paigutuvad siinsed noored maailma esikaheksasse. Ka rahvusvaheline õpetajate uuring on näidanud: Eesti õpetajatel on moodsad, tänapäevased tõekspidamised.

Miinuspoolele tuleb aga kirjutada see, et Eesti lastele ei meeldi koolis käia: sellega ollakse Euroopas viimasel kohal – üheski teises riigis ei lähe lapsed kooli nii vastumeelselt kui siin. Teiseks näitavad haridus-uuringud, et kuigi õpetajatel on head pedagoogilised teadmised, ei julge nad nendest lähtuda. Selle asemel et teha lastega koolis reaalainetes eksperimente, mõelda välja teatrilavastusi ja lasta lastel ise uusi teadmisi avastada, eelistatakse turvalist tuupimist. Eesmärk ikka üks: parem esinemine riigieksamitel, parem koht edetabelis.

Taani pereterapeut Jesper Juul ütles märtsikuus Eesti Päevalehele, et tuleb teha lõpp sellele, et lastes nähakse ainult ressurssi – tulevast tudengit, tulevast palgatöötajat. Lapsel tuleb lasta nautida lapseks olemist.

Eesti Päevaleht soovib uueks kooliaastaks õpetajatele rohkem katsetamisjulgust, õpilastele aga avastamis-rõõmu.