See, et Eesti ei tegele oma veteranidega piisavalt, oli teravalt arutlusel kõigest paar aastat tagasi. Sellest ajast saadik on astutud samme sümboolse tunnustuse heaks. Nurinat on kostnud pigem selle kohta, kas arstiabi on vigasaanutele piisavalt kättesaadav või peavad missioonil niigi vintsutada ja vigastada saanud kaitseväelased pärast kõvasti vaeva nägema, et vajalikku ravi saada. Kuid see ei tähenda, et sümboolsed žestid pole tähtsad.

Siiski tekib küsimus, kas Eesti ikkagi vajab veel üht sõjalist tähtpäeva, kuna mõned sellised meil juba on. On vabadussõja unustatud vaherahupäev 3. jaanuaril – vanasti jäid inimesed sel päeval tänavaile leinaseisakusse. On Eesti Vabariigi aastapäev, mil alati sõjatehnikat näha saab ja sõdurid marssima pannakse. Siis on veel NATO-ga ühinemise aastapäev (ja muidugi sellega kaasnev sõjatehnika väljanäitus), peale selle veel maakaitsepäev ja juunis jaanipäevaga kokku langev võidupüha.

Peaks nagu olema piisavalt pühasid, mille alla ka veteranipäev temaatiliselt mahuks. Seda enam, et jüriöö ülestõusu aastapäev ning nüüdsete kõrbesõdade veteranid jäävad teineteisest siiski omajagu kaugele ja kunstlikult teineteise külge poogituks. Pealegi on jüriöö nukker püha, sest pärast ülestõusu maarahva õigused pigem vähenesid. Ehk sobiks veteranide tunnustamine paremini kokku NATO-ga liitumise aastapäevaga, olgugi et see on külmavõitu ajal. Aga ka võidupüha võiks olla temaatiliselt sobiv.