Juhtkiri: Takerdunud toetused
Vana ja pisut kulunud näide on e-valitsus, uuemad digiretsept ja e-valimised.
Sõna edulugu on peaminister Andrus Ansipi suust lipsanud ka Jaak Aaviksoo algatatud kõrgharidusreformi kohta, mis olevat „päris hästi käima läinud”. Eesti Päevaleht seevastu kardab, et kõrgharidusreformi näol on valitsus ette võtnud ülesande, mille lõpptulemus kujuneb kuulsusetuks ja aupaistetuks.
Üks põhjus on tehnilised probleemid, mille otsas kõrgharidusreform siiamaani koperdab. Kõige rohkem probleeme on ilmnenud vajaduspõhise õppetoetusega, millest on ilma jäänud paljud tudengid, kes seda tegelikult vajavad.
Kui statistika näitab, et prognoositud 37% asemel hakkab tänavu kõrgkooli astunud tudengitest vajaduspõhist õppetoetust saama 16%, siis võib Aaviksoo uhkustada sellega, et ta on hakkama saanud kuluefektiivse reformiga, aga mitte sellega, et reform aitab parandada kõrghariduse kättesaadavust või õppekvaliteeti. Praeguse seisuga tuleb paraku tõdeda, et kavandati ja lubati üht, aga kukkus välja midagi muud.
Selle kohta, kui hästi toimib uus tulemusstipendiumide süsteem, on vara midagi konkreetset öelda. Demotiveerivalt väike on praeguse korra puhul šanss, et tublisti õppiv tudeng ikka mahub tulemusstipendiumi saajate kitsasse ringi.
Reformi esmane ajend on olnud häälte püüdmiseks disainitud valimislubadus tasuta kõrghariduse kohta. Meetmed, millega tahetakse õppekvaliteeti parandada, õppetööd intensiivistada ja kõrghariduse kättesaadavust suurendada, monteeriti selle valimislubaduse külge. Toimiva reformi saamiseks olnuks mõistlik alustada teisest otsast: mõelda, milliseid teid saab soovitud kõrghariduseesmärkideni jõudmiseks kasutada, ja alles siis kaaluda, kas tasuta kõrghariduse tee on neist parim.
Kahjuks on Eesti poliitikas tavaline, et reforme mõeldakse välja sellest lähtudes, mis võiks valimisloosungina kõige paremini kõlada, mitte selle järgi, kust king kõige rohkem pigistab või milline lahendus kõige paremini toimiks.
