Enne sääraste otsuste vastuvõtmist peaksid otsustajad heitma pilgu ajalukku ja kriitiliselt hindama varasemate piirangute tulemuslikkust. Minevikus on eri aegadel ja kohtades olnud veelgi radikaalsemaid ideid. Näiteks kuiv seadus, mis kehtis paljudes riikides ja mida rikuti ulatuslikult kõigis ühiskonnakihtides riigijuhtideni välja. Saudi Araabia jätkab sellel kursil, aga ülejäänud riigid on keeluseadusest loobunud.

Ka Eestis ei jäänud Gorbatšovi-aegsed piirangud jõusse. Ju siis ei peetud neid mõttekaks ega eesmärgipäraseks. Niisuguste piirangute tulemus on enamasti paisuv must turg ja kahtlaste vedelike kummutamine, mis toob kaasa surmajuhtumid.

Kas pärast südaööd tegutsevad restoranid on just kohad, kus alkoholism kõige rohkem õitseb? Kas asi on lasteasutuste läheduses või selles, et noored saavad poest joogi kätte? Miks keelata müük pühapäeviti, aga mitte ka kõigil teistel päevadel? Siis saaks rahvas ju veelgi vähem alkoholi kätte. Ja milleks piirduda alkoholiga – kuhu jäi sigarettide keeld?

Eesti inimesel on arvukalt võimalusi, kuidas oma elu tuksi keerata: küll kasiinos, küll kiirlaenudega, küll kogudes oma raha pensionisambasse, kus see lihtsalt ära põleb. Keegi ei hoia teda õieti selle kurja eest. Kuid alkoholi puhul, olge lahke, ärkavad avaliku võimu esindajatest lapsehoidjad kiirelt.

Oma väidete tõendamiseks kasutatakse statistikat, kuidas noored said kusagilt alkoholi osta, ehkki olid alaealised. Aga miks pole neile alkoholi müünud paigad oma müügilitsentsi kaotanud? Äkki alustaks olemasolevate seaduste jõustamisest? Alkoholi pole meie riigis keelatuks kuulutatud ja needki riigid, kus seda väga keelatakse, pole kuigi hea tarbimiskultuuriga. Veinimaades pole lausjoomist, aga pole ka keelde. Õpime minevikust ja riikidest, kus purjusolekut ei peeta ägedaks.