Juhtkiri: Tallinna linna ohtlik mäng õnnega
TLT-s valitsev fatalistlik suhtumine on lausa hämmastav. Mäletatavasti vastas ettevõtte avalike suhete spetsialist Urmas Tooming veebruaris küsimusele, kas kontrollimata postid ei või inimestele ohtu kujutada, et ka jääpurikad võivad ootamatult alla kukkuda. Nüüdse juhtumi puhul avalikkusega suhelnud Ivo Parbus, avalike suhete peaspetsialist, hüppas teise äärmusse, kinnitades julgelt: teised kehvas seisus postid kindlasti ei murdu.
Parem juba jääpurikavõrdluse küünilisus kui jutt, mis on ilmselgelt vale… Ei Parbus ega keegi teine saa garanteerida, et enne asendamist ei kuku ümber ükski veel välja vahetamata 70 ohtlikust postist, millest poolte seisukord on eriti ohtlik.
Veebruarist praeguseni ehk viie kuu jooksul on TLT välja vahetanud 15 ohtlikku posti – kolm posti kuus. Samas tempos kuluks ülejäänud ohtlike postide vahetamiseks peaaegu kaks aastat. Kui hästi läheb, siis postide vahetamine päris nii palju aega ei võta, sest ekspertiis on tehtud ja peagi kuulutatakse välja riigihange.
TLT asjameeste sõnul vahetatakse postid välja lähikuudel. See umbmäärane tähtaeg kõlab palju paremini kui kaks aastat, aga sugugi mitte rahustavalt. Kui veab, ei murdu nende lähikuude jooksul ükski post. Kui ei vea, murdub võib-olla isegi mitu. Ja postid ei pruugi alati murduda inimesi ja vara säästval viisil, nagu seni on juhtunud.
Selge see, et ühe päevaga kõiki ohtlikke poste välja ei vaheta, aga probleem on palju vanem kui üks päev. Metalli läbi roostetamine ei toimu ju üleöö. Hea peremees teeks postidele regulaarselt tugevusekspertiisi ja jõuaks probleemidele jälile enne, kui tegutsemist nõuab õnnetus. Vähemasti oleks võinud poste korralikult kontrollida kahe aasta eest trammiliini rekonstrueerimise aegu. Sel ajal olnuks postide vahetamist ka lihtsam korraldada. Praeguse Kopli trammiliini rekonstrueerimise käigus on TLT loodetavasti targem ega koonerda ohutuse kulul.