JUHTKIRI: Tallinna suur puuk

Milleks tegelda innovatsiooniga, kui kõige tulusam on imeda end monopolistliku puugina linnaelanike külge? Innovatsioon tähendab riski, kuid kommunaalmajandus peidab endas osavate lepingute puhul häirimatuid tuluvooge.

Kui võtta AS-i Tallinna Vesi tegevus, siis nende kasumit võiks kadestada suurem osa innovaatoreid. Tänavu maksis veefirma omanikele tavapärasest kaks korda suuremaid dividende. Firma, millest üle kolmandiku kuulub Briti päritolu ettevõttele United Utilities BV, kasum kasvas 2009. aastal ligi 15 protsenti, 340 miljoni kroonini. Veefirma puhaskasumi marginaal oli 44 protsenti. Veel aasta varem oli puhaskasumi marginaal 41 protsenti. Pole paha, ütleks selle peale ühe sureva erakonna elav klassik. Aga see kõik tuleb tarbijate arvelt, kellel pole valikut. Tagajärjeks on see, et Tallinna vesi on üle kolmandiku jagu kallim Tartu veest, kus veevärk on linna käsutuses.

Arvestades aga, et ettevõttest ligi kolmandikku omav Tallinna linn saab sealt juunis 170 miljonit krooni dividende, võib küsida, kas on üldse kuskil sellist tegelast, kes soovib vee hinda kontrolli all hoida. Dividendid kuluvad linnale marjaks ära. Ja nii jõuamegi sureva partei elava klassiku teise kuulsa lauseni: kusagil struktuurides on kallutatud jõud. Tagasiostujutud on vaibunud ja ilmselt ei ole selleks ka raha. Vee hind on muutunud omamoodi linnamaksuks, mille tulust suurema osa saavad siiski eraomanikud.

Turumajanduslikes riikides tegutsevad monopoolsed ettevõtted rangete regulatsioonide all ja nende hinnakujunduses jälgitakse põhjendatud tulususe määra. Tallinna Vee puhul ületab see Euroopa harjumuspärase taseme paar korda. Riigikogus teisel lugemisel oleva monopolide ohjeldamise seaduse vastuvõttu on oodata kõige varem juunis ja see eelnõu annab hinnakujunduses jämeda otsa konkurentsiametile, mitte enam linnale, kes kõrgest hinnast ise tulu saab. Vett tarniva puugi kasuminälga tuleb ohjeldada. 1