Juhtkiri: taradeta Euroopa nimel

Tuhanded inimesed üritasid viimase nädala jooksul mitme tormijooksuga läbida viimast tõket pikal teekonnal mõnest maailma õnnetust paigast Suurbritanniasse. Nad tõid pagulaskriisi puust ja punaselt Euroopa teadvusse rohkem kui need kümmekond vastsaabunut, kes on viimase kahe kuu jooksul tunnelit läbida üritades hukkunud.

Eile esitasid Suurbritannia ja Prantsusmaa siseminister ühise pöördumise, milles nimetasid põgenikevoolu peatamist oma tähtsaimaks prioriteediks. Väljapakutud meetmete hulgas paistab silma füüsiliste tõkete ja turvameeskondade tugevdamine. „Rohkem aedu, rohkem vahendeid, rohkem nuuskurkoeri,” on varem oma ettekujutuse sõnastanud Suurbritannia peaminister David Cameron. Samas võtmes sõnavõtte pidas ta ka siis, kui juttu oli idapoolsete Euroopa Liidu kodanike sisserände piiramisest.

Eesti huvides on toetada Euroopa Liitu, mida markeerivad sillad, mitte aiad. Kui poliitikud armastavad sageli kuulutada, et meie eeskujuks on Põhjamaad, siis praegu on võimalik langetada ka teadlikke valikuid. Rootsi justiits- ja immigratsiooniminister Morgan Johansson kritiseeris britte kohe pärast ühisavaldust teravalt. Tema sõnul lasub kogu vastutus Calais’ sadama inimtragöödia eest hoopis Londonil ja Pariisil, sest nood on probleemist kõrvale hiilinud. Rootsi ise annab praegu peavarju kõige suuremale hulgale põgenikele elaniku kohta.

Eesti huvides on toetada Euroopa Liitu, mida markeerivad sillad, mitte aiad.

Eesti oma vastumeelselt nõustutud paarisaja inimesega mõjub Euroopa mastaabis üldse tulnukana teiselt planeedilt. Kui pärast kümmet aastat ühenduse liikmena oskame üksnes öelda „Eesti pole valmis”, tähendab see, et oleme siiani üritanud naabrite turjal liugu lasta. Mõni ime, kui selline variserlikkus toetab teiste riikide populiste ka valdkondades, mis on hoopis nahalähedasemad: inimeste vaba liikumise piiramise üleskutsetest kogu Euroopa Liidu idee kahtluse alla seadmiseni. Väikesel ja avatud Eestil on kõigist neist tagasilöökidest ainult kaotada.

Moraalne valik oleks eelistada neid, kes on tõesti hädas. Küünilisemad riigijuhid üritaksid vähemalt koort riisuda ning võtta vastu võimekaid majandusimmigrante ja tõrjuda eemale teisi. Me ei tee praegu kumbagi ja laseme silmi kinni pigistades enda eest otsustada.

Suurem solidaarsus ei tähendaks sugugi automaatselt rohkemate saabujate tuima vastuvõtmist, vaid aktiivset panustamist ühtse põgenikepoliitika väljatöötamisse. Miks mitte koos Rootsiga, kui eeskujusid tarvis.