Juhtkiri: Targem sisserändepoliitika
Lihtne on sel teemal ärevust külvata ja hirme õhutada ning see ongi põhjus, miks sisserännu küsimuses valitseb palju silmakirjalikkust. Tegelikult teavad ju paljud, et võõrtööjõust ühel või teisel määral pääsu pole, sest Eesti on väheneva rahvastikuga riik ja peale selle juba piisavalt jõukas, et muutuda peatselt huvitavaks ka sisserändajatele.
Ometi kurdab inimeste sissetoomise raskuse ja keerukuse üle terve hulk ettevõtteid – muldmetallidega tegelevast Silmetist alustades, Balti laevaremonditehasega jätkates ja eri infotehnoloogiaettevõtetega lõpetades. Tähtajad, kui kaua siin inimesi olla lastakse, on lühikesed, nende pikendamine tülikas. Seda kritiseerivad ettevõtjad pidevalt.
Muidugi, ega ettevõtjate huvid pole ainsad, mida riigil teenida tuleb. On ka ühiskonna kultuuri- ja poliitilised huvid ning muidugi on eestlased hellaks teinud Nõukogude-aegne massiline immigratsioon. Ent tänane Eesti Päevaleht kirjutab ameeriklasest Adam Lewisest, kes elab Elvas, kellel on USA-s mõõduka suurusega internetiturunduse firma ja kes elab kenasti ära, tahaks siin edasi olla ja siia oma makse maksta, kuid ei saa. Eestisse sisserände varanduslik künnis on aetud üsna kõrgeks. Tema firma suurusest ei piisa, et selle alusel elamisluba saada, sest tarvis oleks 200 000-eurost müügitulu. Nii palju tema ettevõte ei müü. Varem kehtis ka piisava sissetuleku klausel, kuid nüüd on see seadusest välja võetud.
Võib mõista siseministeeriumi soovi hoida Schengeni viisaruumi rangeid reegleid paigas – eks kaitse need reeglid meidki. Kuid sellise tulemusega, et siin võiks mõnda aega elada teatud hulk piisavalt jõukaid, kuid mitte ülirikkaid inimesi, aga nad seda ei saa ega saa ka siinsesse ellu panustada, pole Eestil põhjust rahul olla. See pole meie huvides. Õigus mõneks ajaks Eestisse jääda võiks olla leebem ka nende jaoks, kes pole just tippspetsialistid ega miljonärid. Nagu ta tippspetsialistide jaoks hõlbus oleks.
Jah, elamislubade vallas on olnud kuritarvitusi. Olgu öeldud, et neid mõningaid ettevaatlikuks tegevaid juhtumeid aitas tekitada ka siseministri enda lähedane võitluskaaslane Indrek Raudne oma elamisloa-kaubandusega. Kuid kuritarvitustele reageerimine peab olema tark ja sihitud, mitte kõike ja kõiki umbusklikult kahtlustav. Eesti elamisloa taotlusi pole nii palju, et neid ei jõuaks põhjalikult ja arukalt menetleda. Sisserännupoliitika vajab, et sellest ka räägitaks silmakirjata.
