Venemaa otsus peatada osalus Euroopa tavarelvastuslepingus murendab julgeolekut terves maailmajaos, kuid iseäranis Venemaa vahetus naabruses.
Venemaa saab nüüd teoreetiliselt vaba võimaluse kuhjata relvastust oma piirialadele. Kuna lõpeb ka lepinguosaliste inspektsioon Vene väeosades, väheneb avalik teave idanaabri sõjaväe seisundist.
Mõju Eesti julgeolekule on eeskätt psühholoogiline – on ju tunduvalt parem teada, et Leningradi sõjaväeringkonda võib Venemaa paigutada lepingupiirangu järgi kindla arvu tanke, suurtükke, lennukeid ja ründekoptereid ning et selle nõude täitmist kontrollitakse, kui et sinna võidakse vägesid ja relvastust igasuguste piiranguteta juurde pumbata.
Venemaa otsus on veel üks lüli sündmusteahelas, millega Kreml vastandab end läänele ja katsub tolle taluvuse piire. Meenutagem vaid Moskva vastuseisu USA kavale paigutada Iraani-ohtu silmas pidava raketikilbi osad Poola ja Tsˇehhi (kuigi Vene raketid läbistaksid kilbi niikuinii) või plaani tuua Läänemerre kümme uut allveelaeva. Neis käikudes võib näha eelolevate riigiduuma ja presidendivalimiste mõju, aga ka toorainetulude toel kasvanud suurriikliku ülbuse peegeldust.
Eesti pole Euroopa tavarelvastuslepinguga liitunud, sest selleks tekkinuks võimalus alles pärast lepingu 1999. aastal kohendatud variandi jõustumist. Venemaa on lepingu küll ratifitseerinud, kuid pole kahetsusväärselt täitnud sellega seotud kohustust viia väed Moldovast ja Gruusiast välja, mistõttu lääneriigid pole saanud lepingut ratifitseerida.
Eesti on täieõiguslik NATO liige ja seega saab NATO töörühmalt Venemaa otsusele tulev vastus ka meie vastuseks. Juhul kui tavarelvastuslepingut püütakse ehk uute läbirääkimiste abil nullist üles ehitada, oleks selles osalemine kasuks meilegi. Üks olulisemaid väljakutseid meile ja meie liitlastele on leida Venemaa-poolsele pingete kruvimisele vastuseid, mis ei jätaks mingit kahtlust alliansi otsusekindluses, kuid ühtaegu ei sulgeks ka ust võimalusele pingeid konstruktiivselt maandada.
