Juhtkiri: Tee hoolitsetud hammasteni
Nõukogude ajal oli hambaravi tasuta, aga selle tehnilised vahendid ja võimalused jätsid nii mõnegi inimese hinge aastateks hambaarstihirmu. Tasuta oli hambaravi ka taasiseseisvunud Eesti algusaastatel, kuid hambaarstide tehniliste võimaluste paranedes suurenes lõhe selle vahel, mida ja kui kiiresti sai haigekassa raha eest ning mida ise makstes. Olukord, kus hambaravi kogumaksumusest – nii täiskasvanutel kui ka lastel – kattis ravikindlustus ainult osa, kestis 2003. aastani. 2000. aasta paiku tuli inimestel maksta oma taskust umbes pool hambaravi kogumaksumusest.
Selline süsteem ei innustanud inimesi oma hambaid ravima, sest ka siis nappis rahval raha. Haigekassa eelarvega oli aga sama lugu – kõigile ja kõigele raha ei jätkunud. Seega otsustati 12 aastat tagasi, et kuni 19-aastaste hambaravi hüvitab haigekassa täies ulatuses, aga täiskasvanutele üldjuhul kuni 150 krooni, 2007. aastast kuni 300 krooni ehk 19,18 eurot aastas. Need summad olid hambaravis juba tollal pigem sümboolsed ja seetõttu ei vaevunud paljud patsiendid hüvitist kasutama. Seega oli majandussurutise saabudes lihtne öelda, et nüüd (s.o 2009. aastast) lõpetame täielikult tööealistele hambaravihüvitise maksmise, sest seda nagunii ei kasutata.
Hambaravihüvitise taastamisest saab tõenäoliselt üks eelseisva valimiskampaania teemasid. Kampaaniameistritel on kalduvus näidata asju mustvalgelt, aga pilk hambaravi rahastamise ajalukku näitab, et see asi ei ole mustvalge. Nagu tänases ja homses Eesti Päevalehes ilmuvast eestlaste hammaste olukorra analüüsist selgub, ei ole 2009. aastal kaotatud täiskasvanute hambaravihüvitis ainus kurja juur. Laste hambaravi on praegugi tasuta, aga lapsevanemad viivad sellegipoolest oma lapsi hambaarsti juurde vähem kui vaja. Üks aspekt on ka see, et haigekassal on aeg-ajalt raske leida hambaarste, kes osutaks laste tasuta hambaravi teenust, sest kliente on niigi küll.
Küllap oleks paarisaja euro suurune hüvitis näiteks kolme aasta peale – üks haigekassas arutatav variant – magnet, mis osa inimesi üle hulga aja hambaarsti juurde viiks. Kuid põhjalikult korrast ära hambarea remondiks ei piisa isegi sellest. Ja kõigi laste eeskujulik hambahooldus ei seisa praegu sugugi peamiselt raha taga.
