Eesti Energial kui riigiettevõttel on turul lubamatult tugev positsioon, mis moonutab konkurentsi. Ausam oleks Elektrilevi temast eraldada.

Arvete hulga ja kujunduse kallal norimine võib tunduda tühine üksnes esmapilgul. Tegemist on laiema probleemiga, kus riik üritab moonutada turukonkurentsi oma ettevõtete kasuks. Selle asemel et olla turul pigem sõltumatu arbiiter, konkureeritakse ühe osalisena nendega, keda peaks Euroopa ühisturu reeglite järgi kohtlema täiesti erapooletult. Huvide konflikt on ilmne.

Elektritootjatega kaupleva põhivõrgufirma Elering puhul on kõik korras, aga jaotusvõrguga toimetav ja elektri lõpptarbijateni viiv Elektrilevi kuulub endiselt riigiettevõttele Eesti Energia. Nagu Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi sel nädalal intervjuus Eesti Päevalehele esile tõstis, annab see Eesti Energiale ebaõiglase konkurentsieelise. Ei saa ju ükski elektrimüüja oma elektrit tarbijatele toimetada, ilma et Elektrilevi ees ei oleks.

Pealegi on Eesti Energial võimalik teha turule pakkumisi, millele konkurentidel on raske vastata. Tuginedes Elektrilevi varadele saab ta võtta laene märksa soodsamalt. Sisuliselt peavad konkurendid subsideerima ka riigifirma äririske. Rohkem turuloogikast lähtuv olukord vähendaks küll ühe ettevõtte väärtust, ent pea kõik ülejäänud ilmselt pigem võidaksid.

Riigifirmale võiks ehk anda mõningaid eeliseid eesmärgiga tagada varustuskindlus, kuid suur osa raha liigub ka märksa vastuolulisematesse projektidesse. Viimaseks näiteks võib tuua eile kohtus peatatud kavatsuse osta Nelja Energia tuulepargid, mis tugevdanuks kohalikul turul niigi võimsa riigifirma muskleid veelgi.

Näeme püüdlusi harrastada riigikapitalismi ka valdkondades, kus selle järele pole otsest vajadust. Eesti majandust on siiani edasi viinud muu: tugev konkurents, mitte riigi poputatud monopolid.