Siis on veel häda NATO rolliga. 40 aastat oli sõjalise liidu ainus ülesanne tõrjuda Nõukogude ohtu, ent 1991. aastal see oht taandus. NATO ja eelkõige Ameerika tähelepanu pöördus mõne aja pärast Afganistani ja Lähis-Itta, aga kõik sõjalise liidu Euroopa liikmed ei läinud sellega üksmeelselt kaasa. Nõukogude oht on nüüdseks naasnud Vene ohuna, aga sellegi ohjeldamisest ei ole kõigi NATO liikmesriikide juhid, sealhulgas Trump, ühevõrra huvitatud.

Euroopa riikide suuremat panust julgeolekusse on põhjust toetada nii Trumpi vaenavatel kui ka imetlevatel eurooplastel.

Paljudelt Euroopa liidritelt kuuleb nüüd mõtteavaldusi stiilis „kui Trump teeb Ameerika väikseks, peab Euroopa tegema ennast tugevaks”. Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja Donald Tusk teatas Euroopa riigipeadele enne hiljutist Malta tippkohtumist saadetud avalikus kirjas: „Tuleb teha väga selgeks, et Euroopa Liidu lagunemine ei vii liikmesriikide mingi müütilise täieliku suveräänsuse taastamiseni, vaid toob kaasa nende tõelise ja tegeliku sõltuvuse sellistest suurriikidest nagu USA, Venemaa ja Hiina.”

Paraku ei ole viimastel aastatel Euroopa Liitu räsinud Kreeka-, võla- ja migratsioonikriis suutnud eurooplaste ühtsustunnet suurendada, pigem on need õhutanud lagunemismeeleolusid. Kas Trumpist üleatlandilisele koostööle tulenev oht, mis ei olegi praeguse seisuga veel päris reaalne oht, võib tõesti hakata avaldama vastupidist mõju ja anda Euroopa Liidule uue hingamise? Loodame, et vähemalt välis- ja sisejulgeolekut puudutava koostöö vallas nii läheb, seda on põhjust toetada nii Trumpi vaenavatel kui ka imetlevatel eurooplastel.