JUHTKIRI | Terve valitsus väärib kollast kaarti
Simson ei saanud umbusalduse avaldamise põhjustest aru ja mingis mõttes on tal õigus. Polnud veenvat põhjust just teda esimesena ette võtta, terve valitsuse töö lonkab. Näiteks eilses lehes kirjutasime segadusest, mis valitseb riigiametite Tallinnast välja kolimise aktsioonis. Nüüdseks on selge peamiselt see, et protsessi jätkamiseks läheb vaja lisaraha, aga võimalik kasu on endiselt ebamäärane.
2016. aasta novembris peaministrikandidaadina riigikogus esinedes lubas Ratas, et soovib muuta Eesti poliitilist kultuuri ja kaotada arusaama, et vale mees ei või õiget asja teha. Ratas ütles eilegi, et sisulised etteheited on alati teretulnud ning annavad valitsusele võimaluse vigu parandada ja tugevamana edasi minna. Ent mäletatavasti väitis Ratas aasta alguse intervjuus ERR-ile ühemõtteliselt, et tulumaksureformist ei kaota keegi üle 36 euro kuus. Aga selle aasta esimesel pensionipäeval selgus ometigi, et töötavad pensionärid võivad kaotada kuni 83 eurot kuus. Kui Rataselt eile riigikogus päriti, kas ta eksis teadmatusest või valetas, möönis ta, et teadis, aga jätkas sellegipoolest tõelise teflonmehe kombel pika enesekiituse tiraadiga. Valmisolekust vigu parandada polnud lõhnagi.
Sama toon iseloomustas eile riigikogus Simsoni vastuseid. Tasuta ühistranspordi küsimuses esitas ta katkise grammofonina argumente, mis on varem korduvalt ümber lükatud. Ta ei suutnud esitada sisulist majanduslikku argumentatsiooni Pärnu lennujaama rekonstrueerimise, Mõntu sadama süvendamise ja EVR Cargo Vene vaguniäri kohta. Tänasest lehest saate lugeda uuest kahtlusest, et Simson püüab Tallinna – s.t oluliste parteikaaslaste – kätte mängida peaaegu kümme miljonit eurot vabaks jäänud EL-i transpordiinvesteeringute toetusraha.
Ratas eksib, kui peab Simsoni umbusaldamise katset poliitkabetamiseks. Sisulisi etteheiteid Simsonile ja teistelegi ministritele jätkub, aga valitsus ignoreerib kriitikat juba kõrgimalt kui palju kirutud Reformierakonna valitsused. Tegelikult on Ratase valitsus muutunud veelgi hullemaks kriitika ignoreerijaks, demagoogitsejaks ja valetajaks. Samuti iseloomustab mitut ministrit oskamatus või soovimatus arvestada otsuseid tehes mõju- ja tasuvusanalüüse, kaaluda alternatiive, hinnata valikute jätkusuutlikkust.