Juhtkiri | Tippmuuseumide juhid valitagu puhtalt

Eesti Rahva Muuseumi direktori konkursi lõppvooru jõudis kaks tugevat kandidaati: Tõnis Lukas ja Alar Karis. Kas seis saaks veel parem olla? Jah, saaks. Ka ERM-i konkurssi, nagu riigi korraldatud töökonkursse varemgi, varjutab kahtlus, et võitjas on enne konkurssi kokku lepitud.

Praegust kahtluseussi toidab Lukase toetajaskond. 55-aastane Lukas jääks meelsasti veel vähemalt viieks aastaks ERM-i juhtima. Tema jätkamise poolt on ka enamik ERM-i töötajaid, ligi kaks kolmandikku neist kirjutas alla sellesisulisele toetuskirjale. Lukase soov ametisse jääda pole alusetu, sest pärast uude majja kolimist on muuseumi külastanud loodetust rohkem inimesi – esimese aastaga ligi 300 000, ehkki Euroopa Komisjon lükkas hooneehituse rahataotluse tagasi põhjendusega, et 175 000 külastaja prognoos pole realistlik. Tõsi küll, konkurent Karis nimetab praegust külastajate tulva mesinädalate efektiks, mida ei ole mõne aasta pärast lihtne säilitada.

Aga Lukase avaliku kampaania põhirõhk pole enda tehtud heal tööl, vaid sellel, et muuseumi juhi konkurss olevat salastatud, kuigi ERM on „üdini avalik asi”. Sõna otseses mõttes salastatud pole see konkurss muidugi olnud. 20. juulil kuulutati see täiesti avalikult välja ja konkurss tõi kohale peaaegu sama palju kandidaate kui 2012. aastal. Siis oli neid viis, praegu neli. Avalik huvi konkursi vastu polnud toona drastiliselt suurem kui praegu. Ent seekord on koomale tõmmatud otsustajate ringi (üheksalt seitsmele) ja muudetud jõudude vahekorda nii, et nüüd on kultuuriministeeriumi esindajaid rohkem kui ministeeriumiväliseid komisjoniliikmeid.

Olenemata sellest, kui palju on Lukase poolehoidjate etteheidetes tõtt, tuleks suurte muuseumide juhtide valimiseks leida viis, mille puhul korruptsiooni- ja kokkumängukahtlusi nii lihtsalt ei teki. Praegu tekivad need hõlpsasti.

Teisisõnu: ministeerium tahab konkursi tähtsust pisendada, jättes selle ministeeriumi siseasjaks, aga Lukase leer peab vähemalt sõnades õigeks teha valimisi avalikumalt. Samuti sooviks Lukase leer, et otsustajate hulka kuuluks töötajate ehk ERM-i ametiühingu esindaja. Eesti tippmuuseumide hulka kuuluva ERM-i puhul oleksid mõlemad ideed asjalikud, sest enam ei võta ehitusküsimused suuremat osa direktori aega.

Muuseumijuhi autoriteet oleks suurem, kui tema on valinud komisjon, mida on raske süüdistada kallutatuses või politiseerituses. Samuti siis, kui juhi valimises on saanud sõna sekka öelda ka töötajad – jõud, kellest paljuski sõltub, kas muuseum köidab külastajat või mitte. Olenemata sellest, kui palju on Lukase poolehoidjate etteheidetes tõtt, tuleks suurte muuseumide juhtide valimiseks leida viis, mille puhul korruptsiooni- ja kokkumängukahtlusi nii lihtsalt ei teki.