Mõnus teema ironiseerimiseks, aga tegelikult pole neis näitajates midagi erakordset – Soomes näiteks on tippspetsialistide ja juhtide osakaal hõivatute hulgas umbes sama nagu Eestis. Mõisted „juht” ja „tippspetsialist” on lihtsalt aja jooksul devalveerunud ning kõlava ametinimetuse taga ei pruugi alati olla väga säravat sisu.

Nendega on sarnane lugu nagu nõunikega – mõnikord võib nõuniku nimetuse taga tõesti peituda inimene, kes oskab nõu anda, aga sageli on ta hoopis tööturul esimesi samme tegev noorpoliitik. Kõige tavalisemat ametit ei pea Eestis siiski mitte tippspetsialistist nõunikud, vaid poemüüjad, keda on ligi 26 000. Neile järgnevad müügiesindajad ja veoautojuhid 16 000 ning üldehitajad 13 000 vastava ameti esindajaga.

Eesti elanike elatusallikate poolest on viimase rahvaloendusega fikseeritud seis esmapilgul parem kui 2000. aasta loenduse oma. Teiste isikute ülalpidamisel olevate isikute osakaal on vähenenud: see on 25,2% – viimase kolme rahvaloenduse madalaim näitaja. Palgatulust elatuvate ja ettevõtlustulu saavate isikute osakaal on samal ajal kasvanud. Paraku on selle muutuse taga ennekõike muutunud vanusejaotus – lapsi, kes moodustavad ülalpeetavate põhiosa, ehk tulevasi palgasaajaid ja ettevõtjaid on vähemaks jäänud.

Pensionist elatuvate inimeste grupp on palgasaajate ja napilt ka ülalpeetavate järel alles kolmas, kuid maakondade lõikes on siin suured erinevused. Ühes äärmuses on Harjumaa, kus pensionist elatujaid on alla 20 protsendi, teises äärmuses viis Ida- ja Kagu-Eesti maakonda, kus neid on juba 30–35 protsenti.

Seda arvestades võiks oodata, et kuuleme vähemalt mõningaid valdasid reklaamimas, et nemad pakuvad pensionäridele Eestis parimaid elamistingimusi. Aga ei, seda nišši alahinnatakse endiselt, kuigi peaks selge olema, et kõikjale ettevõtlikke ja aktiivseid noori kindlasti ei jätku ning hoopis aktiivsete pensionäride oma territooriumile elama meelitamine võiks olla šanss mõne piirkonna tühjenemise peatamiseks.