Eilses Eesti Päevalehes kurtsid audenteslased, et koolitoit ei rahulda kõigi tulevaste sporditippude energiavajadust, toidukorrad võiksid olla toekamad ja kolme asemel võiks neid olla neli-viis. Noorsportlased käivad õhtuti Selverist toidule lisa hankimas, aga see tähendab, et süüakse „valel ajal valet toitu vales koguses ja värskuses”.

N-ö tavaliste laste vanematele võib praegunegi spordigümnaasiumi toidukorraldus kosmosena paista, sest tavalises koolis pakutakse lastele üksnes üht toidukorda – lõunat. Sellelt pinnalt pole mõtet hakata mingit klassiviha ajama, sest igal väljapaistvate sportlike tulemustega õpilasel on võimalik spordigümnaasiumi pürgida. Ja elementaarne on see, et hoolsalt treeniv sportlane peab hästi ja õigesti toituma. Kui me arvame, et riiklikku toetust saav spordigümnaasium on vajalik, siis on vajalik ka selle õpilaste tugev toitlustamine. Koonerdamine ei ole kokkuhoid.

Kes noorsportlaste toitlustamisega koonerdab, pole päris selge. Audentese inimesed vaatavad etteheitvalt haridusministeeriumi poole, kes lähtuvat toiduraha andes 2000. aastal kaheks kümnendiks sõlmitud lepingust. Haridusministeerium aga väidab, et Audentes saab riigilt koolilõunatoetust nagu kõik teised erakoolid, peale selle veel üle miljoni euro suurust toetust spordiõppega seotud kuludeks. Eelmisel aastal suurendati kooli toetust 100 000 euro võrra muu hulgas kokkuleppel, et hakatakse pakkuma paremat toitu.

Samal ajal ei saa kooli omanikke kuidagi ahnuses süüdistada. AS Audentes on viimastel aastatel tegutsenud kahjumiga, tegemata järeleandmisi treeningtöö kvaliteedis. Pigem on asi ikkagi selles, et toetus, mida spordigümnaasium riigilt saab, ei ole luksuslik, vaid sunnib koolijuhte tegema raskeid valikuid.

Audentese praegu kehtiv 20-aastane leping saab mõne aasta pärast läbi ja varsti kuulutab riik välja spordigümnaasiumi uue riigihanke. Hiljemalt selle raames tuleks tippsportlaste kasvatamise kulusid korralikult analüüsida, et mitte minna maksimaalse odavuse tagaajamise teed, vaid püüda maksimaalset tulemust.