Juhtkiri: tõendus erakonna juhi nõrkuse kohta
Kõigest mõned minutid enne hääletustulemuste väljakuulutamist antud intervjuudes ütles Taavi Rõivas, et Reformierakond seisab esimeses voorus kindlalt Eiki Nestori ja teises voorus Siim Kallase seljataga. Tegelikult aga sai Nestor viis häält vähem, kui oleks pidanud saama Reformierakonna ja sotside kokkuleppe pidamise korral.
Kuna hääletus oli salajane, ei saa täie kindlusega öelda, kelle hääled Nestoril saamata jäid. Võib-olla tahtsid hoopis sotsid luua endale ettekäände tänases teises voorus Kallase poolt hääletamata jätta? Või olid need Kallase asemel Marina Kaljuranda toetavad reformierakondlased, kes tahtsid sotsid välja vihastada, et nood loobuksid lubadusest Kallast toetada? Esimene versioon kõlab väga otsitult, teine palju tõenäolisemalt.
Aga mis sellest siis on, kui mõned reformierakondlased hääletasidki sotsidega sõlmitud kokkuleppest erinevalt? Näiteks sellepärast, et veendunud parempoolsena lihtsalt ei suutnud sotsi poolt hääletada. Seadus ju ütleb, et riigikogu liige on sõltumatu ja täidab rahvaesindaja ülesandeid kooskõlas avalike huvide ja oma südametunnistusega. Praegu on selle punkti meenutamine mõistagi iroonia, sest kõnealuse kokkuleppe puhul olnuks viisakas ja moraalne oma erimeelsusest avalikult teada anda ning seisukohta põhjendada, mitte tegutseda varga kombel salaja.
Kuna sotside juhid on lubanud juhtunust hoolimata kokkuleppest kinni pidada ja täna Kallase poolt hääletada, on võimalik, et valimiskogus peavad konkureerima Kallas ja Kaljurand. Kallas teeb küll Keskerakonna poole kummardusi, kirjutades näiteks tänases Eesti Päevalehes, et on võimeline läbi rääkima kõigi poliitiliste jõududega, aga kas sellest piisab, et saada Keskerakonna toetust? Keskerakonna kandidaat Mailis Reps ju panustab valimiskogule. Ka Allar Jõksi ei saa pärast esimeses voorus oodatust rohkemate häälte saamist maha kanda. Üllatused on võimalikud. Kui mitte riigikogus, siis ehk valimiskogus. Esimeses voorus toimunu igatahes viitab, et Reformierakond on Rõivase juhtimisel teinud presidendikampaanias vea, kui ei ilmutanud kevade ja suve jooksul huvi teiste poliitiliste jõududega presidendikokkuleppe sõlmimise vastu ega suutnud isegi erakonna sees kindlalt ühe kandidaadi seljataha asuda. Reformierakonna languse ootajatele on see hea uudis, aga enne kaugemale ulatuvate ennustuste tegemist oodakem ära presidendivalimiste lõpp.