Valitsus põhjendab maksemäära 2016.–2019. aastaks praegusele tasemele jätmist (1,6% kindlustatule ja 0,8% tööandjale ehk kokku 2,4% brutopalgast) stabiilsuse vajadusega ja tõsiasjaga, et tuleval aastal rakendub töövõimereform.

Jutt, et maksemäärad peavad olema stabiilsed ja pikka aega ette teada, ei veena. Selliseid äärmusi nagu 2009. aastal, kui kindlustusmakset peaaegu viiekordistati (0,9%-lt 4,2%-le) tuleb loomulikult vältida. Aga samal ajal peaks valitsus meelde tuletama, et tegemist on ikkagi sihtotstarbelise kindlustusmaksega – selle määr võiks reageerida vajalike kulutuste tasemele üsna operatiivselt.

Töötukassa raha tuleb esimeses järjekorras kasutada kindlustatute, mitte valitsuse huvides.
Prognoosi järgi on 2016. aastal töötuskindlustuse kogutulud praeguse maksemääraga 161 miljonit eurot, töötuskindlustuse kulud aga 119 miljonit eurot. See tähendab, et töötukassa varade maht suureneb veel umbes 40 miljoni võrra peaaegu 700 miljoni euroni. Säärane varu peaks aitama hakkama saada isegi sellega, et tuleva aasta 1. juulist töötukassa klientide hulk töövõimereformi tõttu suureneb ja pole tehtud korralikku analüüsi, mis näitaks selle võimalikku rahalist mõju.

Valitsuse kangekaelsus on seda arusaamatum, et töötukassa nõukogu ettepaneku järgi pidanuks makse vähenema alles 2017. aastast alates ja ainult 0,3% võrra: 2,4%-lt 2,1%-le. Töötukassa nõukogu esimees Toomas Tamsar on öelnud, et see tähendaks reservi kogumist senisest rahulikumas tempos. Kõigi eelduste kohaselt on tal õigus. Reservi kahanemiseni selline muutus tõenäoliselt ei viiks.

Kuna töötukassa pangakontod on liidetud riigi kontsernikonto koosseisu, siis aitavad töötukassa suured varad Eesti riigirahanduse seisu tugevamana näidata. Valitsusest oleks aus seda võimalust mitte kuritarvitada, sest töötukassa raha tuleb esimeses järjekorras kasutada kindlustatute, mitte valitsuse huvides. Tohutu suur reserv ei teeni kindlustatute huve.