Juhtkiri: töötuskindlustusmakse madalamaks
Ometi otsustas valitsus eile töötukassa nõukogu vastava ettepaneku tagasi lükata. Selle peale tekib trotslik küsimus: milleks töötukassale üldse nõukogu, kui valitsus selle seisukohtadest nagunii üle sõidab? Milleks mängida huvigruppide kaasamist, kui nende hinnangut ei arvestata?
Valitsus põhjendab maksemäära 2016.–2019. aastaks praegusele tasemele jätmist (1,6% kindlustatule ja 0,8% tööandjale ehk kokku 2,4% brutopalgast) stabiilsuse vajadusega ja tõsiasjaga, et tuleval aastal rakendub töövõimereform.
Jutt, et maksemäärad peavad olema stabiilsed ja pikka aega ette teada, ei veena. Selliseid äärmusi nagu 2009. aastal, kui kindlustusmakset peaaegu viiekordistati (0,9%-lt 4,2%-le) tuleb loomulikult vältida. Aga samal ajal peaks valitsus meelde tuletama, et tegemist on ikkagi sihtotstarbelise kindlustusmaksega – selle määr võiks reageerida vajalike kulutuste tasemele üsna operatiivselt.
Valitsuse kangekaelsus on seda arusaamatum, et töötukassa nõukogu ettepaneku järgi pidanuks makse vähenema alles 2017. aastast alates ja ainult 0,3% võrra: 2,4%-lt 2,1%-le. Töötukassa nõukogu esimees Toomas Tamsar on öelnud, et see tähendaks reservi kogumist senisest rahulikumas tempos. Kõigi eelduste kohaselt on tal õigus. Reservi kahanemiseni selline muutus tõenäoliselt ei viiks.
Kuna töötukassa pangakontod on liidetud riigi kontsernikonto koosseisu, siis aitavad töötukassa suured varad Eesti riigirahanduse seisu tugevamana näidata. Valitsusest oleks aus seda võimalust mitte kuritarvitada, sest töötukassa raha tuleb esimeses järjekorras kasutada kindlustatute, mitte valitsuse huvides. Tohutu suur reserv ei teeni kindlustatute huve.