Tänavu sai uueks tegelaseks Euroopa Liit ja tüliküsimuseks Ukrainale müüdava gaasi hind ja transiiditasu. Selleks korraks – eeldusel, et täna sõlmitakse nädalavahetusel kokku lepitud tingimustel leping – tundub nii Ukraina gaasivarustusega kui ka riiki läbiva transiidiga asi korras olevat.

Küll aga näitas Venemaa NATO liikmeks ihkavale Ukrainale, kui võimsad relvad tal kasutada on. See oli õppetund: Ukraina ei saa korraga olla avalikult Venemaa-kriitiline lääneriik ja kasutada konkurentsieelist, mis tuleneb odavamast energiaimpordist. Ka tuletab 12-päevane gaasitarnete katkestus Euroopale meelde, et suur osa Euroopast on Venemaa energia pantvangis. Suurim Vene gaasi tarbija on Saksamaa, Slovakkia ja Bulgaaria sõltuvad sellest sada protsenti.

Kuigi Venemaa vajab Ukraina transiiti – 80% Gazpromi gaasieksporti Euroopasse käib sealtkaudu –, ei kohku suurriik kasutamast ettevõtte tegevust mõjupoliitika löögirusikana. Euroopa suured ajavad liiga tihti oma rida ning seetõttu ei ole üheselt ja rakendatavalt kokku lepitud, kuidas energiasõltuvusest vabaneda, olgu siis alternatiivsete energiaallikate eelisarendamise või uute tarnijate leidmise kaudu.

Nii jääbki Euroopal üle üritada vähendada Venemaa naabermaade mõju Euroopa gaasitarnetele. Ehk siis: püütakse leida teised transporditeed ja poliitiline surve Nord Streami torujuhtme ehitamiseks kasvab. Nii mõjub Ukraina–Vene tüli ka Eestile. Läänemerre kavandatava toru vastu ei aita ka asjaolu, et põlevkivienergia annab meile vähemalt veel mõneks ajaks suhtelise sõltumatuse Vene gaasist.