Juhtkiri: trahvijüngrite valestart

Tahate kiusata Taavi Rõivase valitsust? Käituge seaduskuulekalt ja vältige kahjulikku tarbimist, sest siis laekub riigieelarvesse oodatust vähem raha. Ka niimoodi võib ümber sõnastada valitsuse maksupoliitilise kaitsekõne, mis on: „Katteallikate puhul on valitsuse valikute aluseks põhimõte maksustada tulu asemel (...) eelistatult selliseid tegevusi, mille puhul on inimestel valikuvõimalus.”

Nojah, teatud piires sõltub tõesti inimesest endast, kui tihti ta väärteotrahve saab. Eriti hoogsa mõttekäiguga poliitik saaks veel arendada teooriat, kuidas inimeste seaduskuulekamaks muutmine võimaldab riigil tulevikus väiksemate kuludega hakkama saada. Võib-olla selline seos ongi olemas, aga lähiaastate eelarveraamistikus on trahvidel täita hoopis riigikassa täitmise roll. Selleks et riigikassa ootuspäraselt täituks, vajab valitsus, et me ei muutuks palju seaduskuulekamaks. Seda arvestades sai isegi justiitsminister Urmas Reinsalu, kes ise trahvide tõstmist toetab, hiljuti hakkama sedasama plaani õõnestava avaldusega. Ta teatas nimelt, et seaduste masstootmine tuleb lõpetada, ja lubas peagi esitada dereguleerimisplaani. Aga väärtegusid, mille eest saab trahve väänata, jääks selle plaani teostamise korral ju vähemaks! Tulevast aastast trahvimäära 2,5-kordistamise kavatsusel on ka üks palju vahetum viga. Nimelt on viimastel aastatel umbes viiendik politsei määratud trahve – umbes kaks miljonit eurot aastas – jäänud laekumata. Põhjus on emb-kumb: kas inimesel polegi trahvi maksmiseks raha või on ta maksmisest kõrvalehoidmise proff. Paljuski võrdub trahvide tõstmine seega maksejõuliste ja seaduskuulekamate inimeste lisamaksustamisega ning vähese sissetulekuga inimeste kibestumise suurendamisega. Paadunud seadusrikkujad aga jätavad trahvid endiselt maksmata, tõusku need või mitte.

Paadunud seadusrikkujad jätavad trahvid endiselt maksmata, tõusku need või mitte.

Tulevast aastast trahvimäära 2,5-kordistamise kavatsusel on ka üks palju vahetum viga. Nimelt on viimastel aastatel umbes viiendik politsei määratud trahve – umbes kaks miljonit eurot aastas – jäänud laekumata. Põhjus on emb-kumb: kas inimesel polegi trahvi maksmiseks raha või on ta maksmisest kõrvalehoidmise proff. Paljuski võrdub trahvide tõstmine seega maksejõuliste ja seaduskuulekamate inimeste lisamaksustamisega ning vähese sissetulekuga inimeste kibestumise suurendamisega. Paadunud seadusrikkujad aga jätavad trahvid endiselt maksmata, tõusku need või mitte.

Mõnel elualal – näiteks liikluses – on ka see probleem, et politsei fikseerib ainult väikese osa rikkumisi. Nii riigieelarve kui ka seaduskuulekuse seisukohast oleks siin trahvide tõstmise asemel otstarbekam suurendada vahelejäämise tõenäosust. Selleks pole isegi vaja nappivat inimjõudu, vaid saab kasutada moodsaid tehnilisi vahendeid.

Rikkujate sagedasem tabamine, võla pahatahtlikelt trahvivõlglastelt tõhusam sissenõudmine ning trahvisummade otsesem sissetulekuga sidumine on sammud, mille riik peaks astuma enne trahvimäärade üleüldist tõstmist.