JUHTKIRI | Trump ja Kim portselanipoes
Eesti aja järgi täna öösel olid maailma silmad pööratud Singapuri Sentosa saarele, kus kaks jõulist riigijuhti, USA president Donald Trump ja Põhja-Korea liider Kim Jong-un üksteiselt mõõtu võtsid. Normaalsetes oludes saatnuks kohtumist arutelud rahuväljavaadetest Korea poolsaarel. Praegu närisid poliitikavaatlejad küüsi hirmust selle ees, kui palju halba võivad läbirääkimised kaasa tuua. Lehe postkastidesse jõudmise hetkeks me kokkulepitut ilmselt juba teame. Teame ka seda, et ilmselt kokkulepe kaua ei pea.
Ühendriikide riigipea lendas kohtumisele Kimiga seitsme juhtiva tööstusmaa nõupidamiselt, kust ta lahkus ust enda järel kinni lüües. Kohtumine näitas ilmekalt Trumpi suhtumist oma liitlastesse. Ehkki viimased suutsid läbi suurte raskuste valmistada ette lõppkommünikee, mis näis sobivat ka Trumpile, andis too juba lennukis olles oma abidele korralduse dokumendile mitte alla kirjutada. Tundub, et veel kümme minutit varem kaaskõnelejaid kiitnud Trump nullis kogu kohtumise tulemuse üksnes kõhutunde põhjal.
Niisamuti käitus ta möödunud kuul, kui sisuliselt oli saavutatud Hiinaga kokkulepe kaubandussõja ärahoidmiseks. Ühtäkki said nõunikud teate, et kogu nende töö on olnud asjata.
Ja niisamuti käitus ta ka praeguse kohtumise eel Põhja-Korea juhiga. Ta võttis kohtumiskutse vastu ainult kolmveerandtunnise mõtlemisajaga. Siis teatas, et läbirääkimised jäävad ikkagi ära, ainult selleks, et nüüd uuesti meelt muuta.
Niisugune käitumismuster ilmestab kogu Trumpi valitsemisstiili. Miski, mis on kokku lepitud, pole enam kindel, sest (enamasti) hommikul saabuv tviit võib nullida paljude inimeste pikaajalise töö.
500 päeva pärast presidendiks saamist hakkab saama selgeks, milles seisneb Trumpi suurim oht maailmale. Tegelikult pole ka ükski teine riigipea suutnud panna lõplikult vastu kiusatusele kasutada USA seni veel ületamatut sõjalist, majanduslikku ja diplomaatilist võimekust selleks, et reegleid aeg-ajalt enda huvides painutada. Trump lõhub aga oma riigi hiiglaslikku jõudu kasutades aastakümneid üles ehitatud liite ja diplomaatilisi võrgustikke samasuguse ükskõiksusega nagu elevant portselantaldrikuid.
Euroopa riigijuhid eesotsas Prantsusmaa ja Saksamaaga väljendavad üha häälekamalt vajadust mitte enam loota julgeoleku tagamisel Ühendriikidele. Eesti-suguste väikeriikide jaoks pole paraku vist paremat lahendust, kui rehvida purjeid ja loota, et torm ühel päeval suuremat kahju põhjustamata üle läheb.
