Juhtkiri: Trump toob ebakindlust

„Kui Venemaa tuleb üle Eesti, Läti või Leedu piiri – need on paigad, millest ameeriklased just kuigi tihti ei mõtle –, kas te läheksite neile kohe sõjaliselt appi?” – „Ma ei taha öelda, mida ma teeksin, sest ma ei taha, et Putin teaks, mida ma teen.”

Nii vastas 21. juulil The New York Timesi ajakirjanikule tulevane USA president Donald Trump. See pole üksik, kontekstist rebitud tsitaat. Samas intervjuus märkis Trump, et sõjaline abi võib olla tingimuslik („Kui nad täidavad oma kohustusi, siis jah”), ja osutas pidevalt sellele, et paljud NATO liikmed ei täida oma kohustusi.

Kohustuste mittetäitmise jutt on märkimisväärne, sest ajakirjanik oli just Balti riikides käinud, mainis seda Trumpile ja küsis otseselt nende kohta. Ühtlasi oli intervjuus juttu sellest, et USA vägesid oleks odavam ülal pidada kodumaal ja saata kuhugi piirkonda siis, kui vajadus tekib. See erineb praegusest olukorrast, kus USA näeb vajadust hoida siin üksusi, mis suudaksid kiiresti reageerida.

Donald Trumpi julgeolekut puudutavate sõnavõttude taustal on meil tõesti põhjust mures olla.

Eesti ajakirjandust on süüdistatud murepilvedele osutamises, teinekord suisa sõjaohust rääkimises, kuid nende sõnavõttude taustal on meil tõesti põhjust mures olla. Varasemate presidentide märksa selgemate kaitselubadustega võrreldes on Trumpi jutus ebamäärasust ja otsestest kohustustest kõrvalepõiklemist.

Neid ridu loeti ilmselt mujalgi kui Eestis, ka riikides, kus Eestisse ei suhtuta sõbralikult. Ja maailma ajalugu tunneb juhtumeid, kus säärane ebamäärasus sekkumisvalmiduse küsimuses toob kaasa agressiivse riigi sõjalise avantüüri.

Eesti peab sellise ebamäärasuse ajastuga kohanema. Me pole oma kaitsegarantiid minetanud, kuid peame arvestama võimalusega, et mõne vaenuliku jõu kiusatus seda proovile panna on suurenenud. Ja selle vastu on parim rohi koostöö teiste liitlastega NATO-s, ühtsus riigi sees ja Eesti iseseisva kaitsevõime tugevdamine.

Senist süsteemi lammutavad poliitikud pole midagi enneolematut, nagu ka see, et neist vaimustus kaob, ent see võtab aega. Paraku võib juhtuda, et nad jõuavad enne päris palju kahju põhjustada.

Populistlike poliitikute valijate sõimamine ei aita. Inimesed ei muutu üldjuhul haritumaks ja sallivamaks, kui neid lolliks ja sallimatuks sõimata. Nende võõrandumise dünaamika vajab täpsemat arusaamist ja kiiremat reageerimist. Ja enamasti on sel võõrandumisel objektiivsed, turvalisusest ja heaolust lähtuvad põhjused, millele nad loodavad lahendust, mis tulebki leida.