Mõrva uuriv komisjon on pakkunud ka variandi, et Nemtsovi võisid tappa islamiäärmuslased. Putinil oleks kõige mugavam ajada mõrv islamistide või mingi mittepoliitilise motiivi kaela, kui ta ei taha tüli läänega praegu veel teravamaks ajada. Aga niisugused hüpoteesid kõlavad väga väheusutavalt.

Põhjendamaks provokatsiooniversiooni ja hüpoteesi, et mõrva taga olid Kremli käsuta tegutsevad radikaalid, öeldakse, et Nemtsovi mõrv polnud Putinile vajalik või oli isegi ebameeldiv. Reaalset ohtu ei olevat elus Nemtsov Putini võimule nagunii kujutanud, pigem tekitavat ta Putinile rohkem tüli märtrina. Ei saa salata, et selles põhjenduses on oma loogika.

Leinamarss näitas, et Putini režiimi ja kõigi venemaalaste vahele ei saa tõmmata võrdusmärki.

Kuid põhjendusi jätkub ka sellele, miks Nemtsovi mõrv võis siiski aset leida Putini teadmisel ja soovil. Tõenäoliselt jälgisid Vene eriteenistused Nemtsovi tegemisi, eriti ajal, kui ta organiseeris Putini Ukrainas korraldatud agressiooni vastast meeleavaldust. Kuidas õnnestus siis väidetavatel provokaatoritel Nemtsov Kremli lähistel mõrvata nii, et mõrvareid pole veel kätte saadud? Pealegi sobitub Nemtsovi mõrv stiiliga, mida KGB on režiimivastaste hirmutamiseks ammust aega kasutanud: teha kodumaal kõigile teisitimõtlejatele selgeks, mis võib nendega juhtuda, aga kõrvaldada nad siiski nii, et laiemate rahvahulkade ja lääne ees saab oma osalust eitada.

Nagu algul sõjavastase meeleavaldusena kavandatud, aga hiljem Nemtsovi mälestusmarsiks muudetud demonstratsioon näitas, leidub Venemaal siiski veel inimesi, kes pole Putini vaenu õhutavale propagandale allunud ega karda avalikult oma meelsust näidata. Meeleavaldusel osales eri hinnangute järgi 16 000 kuni 70 000 inimest. Moskva rahvaarvu arvestades pole seda palju, aga siiski piisavalt, et mitte tõmmata võrdusmärki Putini režiimi ja kõigi venemaalaste vahele.