Paljud argumendid tselluloositehase poolt ja vastu on samad, mis kehtiksid ka tuumajaama ehituse puhul. Otseselt majanduse mõttes oleks tehasel ilmselt mõte sees. Moodustavad ju puit ja puidutooted Eesti ekspordist 11%, olles suuruselt teine väljaveetav kaubagrupp. Mida rohkem antakse puidule lisandväärtust kohapeal, seda kasulikum on see majandusele. Kui tehast ei ehitata Eestisse, rändab puit toormaterjalina sinna, kus on töötlemisvõimalused olemas.

Kui aga eksisteerib kasvõi väikene oht, et mõni avarii hävitaks pikemaks ajaks Emajõe puhtuse, kaaluks see üles kõik majanduslikud argumendid. Tuumajaamade analoogiat kasutades piisab ühest Tšornobõlist, et kui tahes suur ärikasum ei suudaks tekkinud kahju iialgi korvata. Igapäevane keskkonnamõju kaasneb ju niikuinii. Üsna kindlasti tõuseb tehase lähedal Emajõe vee temperatuur (üks hinnang väidab, et 0,3 kraadi), samuti pole maailma seniste kogemuste põhjal usutav, et selline rajatis ei levita haisu.

Vaidlus tehase üle peaks emotsioonide asemel tuginema teaduslikele uuringutele. Kindlasti peab arvestama ka kritiseerijate hinnanguid.

Peab arvestama, et kui midagi nii kallist ehitatakse, siis väga pikaks ajaks. See tähendab, et ei tohiks kõrvale heita ka poliitilisi riske – olgu või survet raiemahtu suurendada, kui tehas peaks tulevikus mingil põhjusel toorainega hätta jääma.

Positiivse poole pealt on praegu just õige aeg kõiki neid aspekte arutada. Seni käivad diskussioonid veel puhtalt emotsioonide najal ja tartlaste puhul on tunda mitte-minu-tagahoovis-sündroomi.

Millalgi peab tehase kohta siiski otsuse langetama ja siin enam emotsioonidele kohta pole. Otsus peab tuginema väga selgetele ja põhjalikele uuringutele. Ja et vältida juba eos süüdistusi „kes maksab uuringu eest, tellib ka tulemuse”, võiksid investorid rahastada ka skeptikuid.

Kui tehas on hea, pole neil veel ühest kriitilisest hinnangust midagi kaotada. Mida rohkem kitsaskohti praegu esile tuuakse, seda vähem võimalusi tagantjärele tarkuseks tulevikus.