Kuna enamik SMS-ärist seisneb praegu meelelahutuse pakkumises, võib öelda, et suur osa SMS-idele kulutatud rahast oleks nagu maha visatud – helinatel, logodel ja piltsõnumitel pole ju püsivat väärtust ning tarbijamängudes osalemine on ka kaheldava väärtusega ettevõtmine.

Põhiline SMS-meelelahutusega kaasnev oht ongi sellele raha kulutamise lihtsus, mis võib viia ülemäärase kulutamiseni. SMS-meelelahutuseks ei pea kodust välja minema, mobiiltelefon on käeulatuses 24 tundi ööpäevas ning palju rohkematel inimestel kui on internetiühendusega arvuti omanikke. Lisaks kaob sõnumeid saates kergesti taju, kui palju raha on juba kulutatud.

Samas oleks vale süüdistada ettevõtlikke inimesi selles, et nad on õppinud inimestele omase mängu- ja meelelahutusjanu rahuldamiseks kasutama uusi tehnoloogilisi vahendeid. Probleemi pole, kui müüja/teenindaja ja kliendi suhteid reguleerivad seadused ning tarbijakaitse käivad ajaga kaasas ning ka tarbijad ise õpivad uute võimalustega kaasnevaid ohte endale selgelt teadvustama.

SMS-ide kaitseks tuleb märkida sedagi, et mõneski olukorras aitavad nad inimeste elu vaieldamatult lihtsamaks või paremaks teha – võimaldavad oma emotsioone kiiresti ja mõõduka hinnaga edasi anda, edastada hädavajalikku infot inimesele, kes on parajasti hõivatud, koguda vahetut tagasisidet telesaadete vaatajailt või konverentsiettekannete kuulajailt, parandada info liikumist ettevõtte sees või ettevõtte ja klientide vahel.