Juhtkiri: Tule taevas appi!
Kõik pidi ju olema selge: väike võimuvangerduses ja Reformierakond võtab poliittehnoloogide juhtimisel ühtses rivis suuna valimiste poole. Ent miski vedas algoritmis alt ja selgus, et juhtpartei ülbevõitu enesekindluse taga peitub sõna otseses mõttes tühjus.
Oravate reaktsiooni sellele, kui Siim Kallas ootamatult Eesti juhtimisele käega lõi ja esimese lennuga minema pages, ei saa nimetada teisiti kui puhtakujuliseks paanikaks. Nende uut peaministrikandidaati Taavi Rõivast võiks pidada naljanumbriks. Kas keegi kujutab ette, kuidas Rõivas valitsusele korraldusi jagab, Ansip aga ühena 101-st riigikogus peaministri algatuste poolt hääletab? Paha on aga see, et hädist nalja tehakse ajal, mil eetilisemad riigimehed hobuseid ei vahetaks.
Praeguse sajandi suurim kriis Ukraina ümber ei takistanud peaministrit hülgamast oma riiki ainult selle nimel, et erakond enne valimisi paremasse seisu manööverdada. Niisugune künism ei pruugi Reformierakonna varasemate tegude taustal üllatada. Kuid ilmselt sujunuks võimu pärandamine siiski suuremate vapustusteta, kui pärija olnuks natukenegi siiram.
Eesti Päevaleht seadis korduvalt kahtluse alla, kas oma luukerede kohta üksnes hägusaid seletusi andnud Siim Kallas ikka oleks parim kandidaat Eestit juhtima. See, et ta nii kergesti murdus, viitab üksnes, kui tõsised olid tõstatatud kahtlustused. Parem siis juba Kallaseta kui peaministriga, kelle minevik võib anda alust kogu Eesti šantažeerimiseks. Kui selles loos on üldse mõni positiivne tõik, siis tõdemus, et tagatubade niiditõmbajate tahte järgi ei käi Eestis siiski päris kõik.
Tekkinud vaakum on halb kõigile. Sisuliselt on kapten kaaslasega tormi kätte sattunud laevalt minema kõndinud ja jätnud aluse junga roolida. Paraku ei lase meeskonna koosseis midagi teha ka teistel: ainsana saab koalitsiooni ainult ühe partneriga moodustada Reformierakond. Erakorralised valimised oleksid võimalus, kuid protseduuri keerukust arvestades mitte kõige tõenäolisem. Järelikult tuleb parematel päevadel uhkelt valijate mandaadiga vehkinud erakonnal nüüd kanda ka vastutust.
Konkreetselt puudutab see peaministrit. Nii mõnigi võis Ansipi lahkumisest kuuldes parastada, et me ei kujuta ettegi, kui ruttu hakkame teda taga igatsema. See aeg on juba käes. Ansip peab peaministrina jätkama ja riigi enda keedetud supist välja tooma.
