JUHTKIRI: Tuletõrje, mitte tervishoid
Ennetustööle – tervislike eluviiside propageerimisele ning haiguste varasele avastamisele ja ravile – pööratakse vähe tähelepanu. Nii jõuavadki paljud patsiendid arsti juurde alles siis, kui haigus on juba kaugele arenenud. Paraku kehtib siin reegel: mida hilisemaks ravi jääb, seda kallim see on. Ning seda kehvem on ka lõpptulemus.
Lähiajal jõuab valitsuse töölaudadele südame- ja veresoonkonnahaiguste pikaajalise ennetamise programm, mis seab sihiks vähendada aastaks 2020 nendesse haigustesse suremust meeste osas 40% ja naiste osas 30%.
Ehkki südamearstid on heitnud programmile ette liigset projektipõhisust, on valitsuse algatus ikkagi tervitatav – ning loodetavasti võetakse dokumendile viimast lihvi andes siiski rohkem kuulda ka tohtrite arvamust. Kurb on ainult, et programmiga on hiljaks jäädud. Nagu on lood paljude teistegi haiguste ennetuskavadega, nii puudub Eestis erinevalt teistest Euroopa maadest seni ka riiklik vähiprogramm. Vastu pole võetud ka vaimse tervise programmi, olgugi et dokumenti on kaua koostatud.
Küllap pärineb eestlaste senine tõrksus igasuguseid pikaajalisi strateegiaid ja eesmärke seada nõukogude ajast, mil seati kõikvõimalikke kõlavaid sihte, mida aga ei täidetud. Umbusust tuleks üle saada: on ju haiguste ennetamisel selgelt läbi mõeldud strateegiast – tervislike eluviiside propageerimisest, sportimisvõimaluste loomisest ja ulatuslikest sõeluuringutest – rohkem abi kui kaootilisest tegevusest. Või veel hullem: üldse tegevusetusest.
Seda kinnitab ka näiteks Soome kogemus: korraliku pikaajalise strateegiaga õnnestus põhjanaabritel 30 aasta jooksul vähendada südamehaigustesse suremist tervelt 70% võrra. Ning küllap on Eestil – kes praegu on südame- ja veresoonkonna haigustesse suremuselt Euroopas ja maailmas esirinnas – sealt palju õppida.
