Juhtkiri: Tume vari taliolümpiale
Paraku näitas eilne vähemalt 16 surmasaanu ja ligikaudu 40 vigastatuga terroriakt Volgogradi raudteejaamas, kui raske on seda põhimõtet järgida. Sotši taliolümpiamängude alguseni on jäänud vähem kui poolteist kuud.
Venemaa on endiselt maa, kus püsib terrorioht, ja kuigi Moskvas pole paaril viimasel aastal pärast Domodedovo lennujaama plahvatust enam suuremaid terroriakte toimunud ja ka Sotšis on püsinud vaikus, on tagasihoidlikuma suurusega keskused nagu Volgograd endist viisi haavatavad.
Alles oktoobris õhkis end üks „must lesk” – hukkunud Põhja-Kaukaasia võitleja naine – Volgogradi liinibussis, tappes kuus ja haavates kümneid inimesi. Nüüd kõlavad juurdlusorganeilt jälle tuttavaks saanud viited: Põhja-Kaukaasia, islamivõitleja naine, enesetapumissioon. On omamoodi kuri iroonia, et linn, mis on ajaloos olnud omamoodi pealava – Teise maailmasõja päevil kandis see Stalingradi nime –, peab nüüd jälle olema fanaatilise võitluse tanner.
Seekordne rünnak on ehk isegi alatum kui tollane, sest rünnati neid, kes pole võitlejad. Terroristi silti on maailma ajaloos vaenlaste häbimärgistamiseks nii palju kuritarvitatud, et tekib küsimus, kas see üldse on sobilik termin. Kuid võimatu on õigustada kaitsetute inimeste valimatut tapmist. Ja sellise rünnaku ettevalmistajaid võib kõhklematult nimetada terroristideks.
Konkreetsest Volgogradi raudteejaama juhtumist ei tea me veel paljutki, kuid teada on, et tšetšeeni päritolu võitlejad püüavad olümpiamänge kõigiti segada. Kui tahes õigustatud ka ei oleks Põhja-Kaukaasia väikerahvaste vabaduspüüdlused ja kui tahes rängad nende kahe Vene–Tšetšeenia sõja aegsed perekondlikud traumad, valitud meetodid muudavad kõik eesmärgid eemaletõukavaks.
Ajalugu tunneb kahjuks kurbi näiteid: 1972. aasta Müncheni olümpiamänge varjutas 11 Iisraeli jalgpalluri hukkumine. Jääb üle ainult loota, et Sotši olümpiamängude ning seal osalevate sportlaste ja pealtvaatajate turvalisuse heaks tehakse kõik võimalik.
