Ainult et täna tuleb meil küsida, kas veelinnud (olgu nad siis siin talvituvad või rändlinnud) on meile ohtlikud või kujutab lindudele märksa suuremat ohtu inimene ise. Ja seda aastaid järjest.

Läänemeri on tundlik mereala, tõdeb riigikontrolli audit – intensiivse laevaliiklusega merel liigub päevas keskmiselt 2000 laeva, millest umbes 200 on naftatankerid. Saada jälile, kes on nädalavahetusel meie randa jõudnud reostuse tekitaja, on peaaegu võimatu.

Jutud vajadusest teha sagedamini mereseirelende on jälle päevakorda kerkinud. Kuna tegemist on aga kütusereostusega, siis ei võta see probleem sellelgi korral tuld. Istuvale valitsusele võinuks hirmu naha vahele ajada Taani riigikontrolli läinud aastal avalikustatud audit, milles öeldakse, et kahe päeva jooksul reostuse likvideerimine pole Läänemere-riikidest jõukohane vaid Eestile ja Poolale. Ometi istuvad keskkonnaminister, siseminister ja majandusminister endiselt jõude – oodates midagi veelgi katastroofilisemat ja tegemata ühtegi olulist liigutust, mis muudaks meie reostuste likvideerimise valmisoleku mereriigile kohaseks.

Ligi aasta tagasi andis vabariigi valitsus keskkonnaõnnetuste koordineerimissüsteemi väljatöötamise majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vedada, kuid endiselt ei ole ministeerium jõudnud tõsiseltvõetava ja ministeeriume haarava tegevuskavani. Selle ajaga on küll mõnevõrra paranenud meie päästevarustuse olukord, kuid Eestil puudub endiselt riiklik ja ministeeriumidevahelist koostööd eeldav reostustõrjeplaan. Vaevalt et linnud valitsuselt kunagi arusaadavaid vastuseid saavad, kuid kodanikele võiks küll ära seletada: miks keegi valitsuses lillegi ei liiguta?