Juhtkiri: turisti raha tuleb ise

Riigihaldusminister Arto Aasa väljendatud mõte, et kohalikel omavalitsustel võiks soovi korral lubada turismimaksu kehtestada, väärib toetamist.

Kohtades, kus turiste käib palju, on nende maksustamise argumendid tugevad. Turist tarbib kohalikega sama linnaruumi: doteeritud ühistransporti, hooldatud tänavaid ja politseiga tagatud turvalisust. Ehkki ta tasub nii poes, hotellis kui ka restoranis, pole sealt laekuv käibemaks ja aktsiis võrreldav kohalike elanike maksukoormusega. Mõni äri tunneb rõõmu, kuid kergesti võib juhtuda, et suurem osa elanikke maksab turistile peale. Seda enam et vaatamisväärsuste korrashoid otsest tulu tagasi ei too.

Paljud maailma linnad lisavad näiteks hotelliarvele euro iga öö eest. Võtavad maksuraha turismiobjektidelt, mida külastavad pigem turistid kui kohalikud. Või teevad sissesõidu tasuliseks nagu Jūrmala Lätis. Sisulised turismimaksud kehtivad Eestiski, näiteks Naissaarel Viimsi valla kehtestatud külastustasuna.

Selgelt paika pandud maksukogumise õigus võimaldaks lähtuda just kohalikest oludest.

Arvestatavaid väiteid võib esitada ka turismimaksu vastu. Ega raha ei laeku ju üksnes käibemaksust. Turist annab tööd tervele hulgale inimestele nõudepesijatest giidide, suveniirimüüjate ja majutusepakkujateni. Kui panna käibemaksu peatsest tõusust niigi hoobi saavale külalistemajale juurde veel üks koormis, võib see uksed sootuks sulgeda. Siis seisavad kohalikud võimud õnneliku turisti asemel silmitsi hoopis mitme töötuga.

Makse peabki kehtestama paindlikult. Selgelt paika pandud õigus mingil määral oma äranägemise järgi maksu koguda võimaldaks omavalitsuse juhtidel lähtuda just kohalikest oludest.

Pole põhjust arvata, et uus maks kellelegi iseenesest meeldib. Kuid palju annaks ära teha selleks, et turismile panustavad ettevõtted näeksid, kuidas panustatud raha end ise tagasi toob. Kasvõi seeläbi, et turist, kes tunneb end valgustatud ja korda tehtud tänavatel hubaselt, tuleb teinekord tagasi ja võtab sõbradki kaasa.

Ilmselt on üks raskemaid küsimusi, kuidas tagada, et omavalitsus raha piltlikult öeldes enda juhtidele preemiaks ei maksaks.

Ühtaegu ei saa lubada, et parema asukohaga õnnistatud omavalitsused riisuvad koore ja jätavad ülejäänud Eesti tagamaa omaette. Midagi tuleb ümber jaotada. Ent kui kõik need tingimused läbi mõelda, siis miks pöörata selg rahale, mis end turistist hoolivale linnale või vallale ise pakub?