JUHTKIRI: Tuumaelektri renessanss
Aastal 1980 tulid rootslased valimiskastide juurde: aastaks 2010 tuleb riigis sulgeda kõik tuumajaamad, oli inimeste tahe rahvahääletusel. Kuid tulevik tuli teisiti. Mullu võttis Rootsi valitsus vastu energia-programmi. Selles on kolm tähtsamat punkti: tuule-energia laiendamine, energia kokkuhoid ja luba rajada uusi tuumajaamu. Ja tänavu juunis – aastal, mil Rootsis poleks enam pidanud olema ühtegi tuumajaama – ütles Rootsi parlament „ei” tuumaenergiast loobumisele.
Rootsi pole ainuke: ka Saksamaa, kus selle aastatuhande algul otsustati aastaks 2021 sulgeda viimane tuumajaam, arutleb praegu tähtaegade pikendamise üle. Uusi reaktoreid ehitab Soome ning ühtekokku on maailmas ehitusjärgus üle 30 tuumareaktori. Ja oma tuumajaamast on unistatud Eestiski.
Põhiline argument, millega riigid oma tuumaplaane salongikõlblikuks räägivad, on kliimakaitse. Tuumajaamad ei paiska õhku kasvuhoonegaase. Ega pea seega ostma ka kalli raha eest CO2 heitmelubasid, mis fossiilsetest kütustest elektri järjest kallimaks teeb.
Kuid häälekal enamusel ei pruugi alati õigus olla. Rahvusvahelise energiaagentuuri arvutused näitavad: kui tahta vähendada kasvuhoonegaase, on tuumajaamade ehitamisest palju vähem abi kui teistest meetmetest. Paremaid tulemusi annab taastuv-energia arendamine, elektri kokkuhoid tööstuses, liikluses ja kodudes. Samuti tuleb uurida uusi võimalusi taastuvenergia salvestamiseks: on ju näiteks tuuleenergia puhul olnud probleemiks selle suur kõikuvus – ühel hetkel tuul puhub, siis jälle mitte.
Eesti Energia tahab Liivi lahes võimalust 300 meretuuliku püstitamiseks, mis kataks tippajal kogu Eesti energiavajaduse. Samuti investeerib energiafirma miljardeid põlevkivikateldesse. Eesti elektrimajanduse arengukava järgi peab Eestil 2023. aastaks 600 MW võimsust tulema tuumaenergiast – see aga näikse olevat mõistlikum väljast sisse osta.