JUHTKIRI: Ühe käega anname, teisega võtame

Värske võimuliit on seni pead murdnud peaasjalikult selle üle, kuidas raha laiali jagada. Oma osa saavad pensionärid ja kahelapselised pered, jätkub ka vahepeal küsimärgi all olnud tulumaksureform. Nüüd on valitsus astunud järgmise sammu: hakanud mõtlema, kuidas raha kokku hoida ja juurde saada.

Töölkäivate inimeste jaoks pole see just rõõmus uudis: et lappida ravikindlustuse eelarves haigutavat poole miljardi krooni suurust auku, soovib peaminister Andrus Ansip sirutada käe haigushüvitiste poole. Kui praegu maksab haigekassa hüvitist alates teisest haiguspäevast, siis edaspidi maksaks alates neljandast. Nii loodab valitsus aastas kokku hoida ligi 190 miljonit krooni.

Tõsi, lisaks raha kokkuhoiule tõotab selline muudatus motiveerida inimesi oma tervise eest rohkem hoolitsema. Ja küllap väheneb nendegi hulk, kes võtavad haiguslehte vastutustundetult: näiteks olümpiamängude ajal teleri vaatamiseks. Kuid teisalt on selline käitumisviis siiski pigem erand kui reegel. Uus kord tähendaks suurele osale töötavatest elanikest rahalist kaotust. Liiatigi võib karta, et mõnigi hakkab tulevikus haigena tööl käima, sest leiab, et tema rahakott ei kannata kolme palgata päeva välja.

Kui peaminister Andrus Ansip ütles, et tervishoiukriisi ületamiseks tuleb suurendada inimese omavastutust, lasi ta pudelist välja dzŠinni, mille mõju võib ulatuda märksa kaugemale. Kui praegu peetakse omavastutuse suurendamise all silmas vaid haigushüvitisi, siis kas edaspidi hakatakse rääkima ka näiteks vajadusest tõsta visiiditasu ja omaosalust ravimite ostmisel? Kui jah, siis see lööb kõige valusamalt just kehvema tervise ja madala sissetulekuga inimesi – eriti pensionäre, kes tunnevad rõõmu lubatud pensionitõusust. Patsientide omaosalus on Eesti tervishoius juba praegu Euroopa keskmisel tasemel, ulatudes 20 protsendini. Ja selle

edasine kasv suurendaks lõhet jõukamate ja vaesemate inimeste terviseseisundi vahel veelgi.