JUHTKIRI: Ühe unistuse täitumine
Olime juba siis teistest maha jäänud: soomlaste Ateneum valmis juba eelmisel sajandil, sajandi algul said muuseumi valmis ka lätlased. Põhjus – kunstikultuur oli alles noor.
Kunstiteadlane Lehti Viiroja on kirjutanud: “Vilka kirjandus- ja teatrielu kõrval jäi kujutav kunst 20. sajandi algul pea olematuks. Kus võis eesti talumees ja ka linna kolinud töölisklass tol ajal üldse kunsti nähagi? Vaid altarimaalid kirikutes, mõni magus maastik poeaknal ja paar August Weizenbergi büsti “eesti tähtsatest meestest” Vanemuise seltsi ruumides.”
Kunstimuuseumi idee hakkas muutuma reaalseks 1930. aastatel, mil korraldati rahvusvaheline konkurss. Praegustele valitsejatele teadmiseks: siis oli muuseumi komitee esimeheks president Päts isiklikult. Muuseumi asukohaks valiti Kanuti aed Mere puiesteel, kuid alanud sõda rikkus kõik. Pärast sõda kolis muuseum Kadrioru lossi. Nõukogude ajal olid muuseumi ehitamise plaanid mitu korda kõne all, kuid konkursini jõuti alles 1993. aastal. Kui nii võtta, pole möödunud 13 aastat kuni maja valmimiseni väga pikk aeg. Kuid ikkagi on teiste maade ees piinlik, et Kumu, esimene spetsiaalselt kunstimuuseumiks ehitatud rajatis, valmis nii hilja. Eks see näita jällegi ühiskonna kunstimõistmise mahajäämust.
Kumu vastu on teravalt sõna võtnud ka meie poliitikud, kes on seda nimetanud isegi maksumaksja raha raiskamiseks. Samal ajal ei võrdle keegi seda Estoniaga, mille puhul läks ainuüksi renoveerimiseks ligi pool Kumu eelarvest, rääkimata asfaldisse taotavast rahast. Endiselt pole ka aru saadud, et tänapäeva muuseum ei ole mingi surnud kunsti ladu, vaid polüfunktsionaalne struktuur, mis on avatud teistelegi kunstidele. Lisandub ka kasvatuslik funktsioon. Asjata pole praegusel ateistlikul ajastul kunstimuuseumi kirikuga võrreldud.
