Juhtkiri: ühendamine kui võluvits

Raportis toodud ettepanekud on hea alus edasi mõtlemiseks, kuidas saaksime ülikoolide ja teadusasutustega olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised,” ütles peaminister Taavi Rõivas raporti kohta, mille töötas Gunnar Oki juhtimisel välja teadus- ja arendusnõukogu (TAN).

Kui kusagil toimuks mittemidagiütlevate tsitaatide võistlus, oleks see pressiteatesse pandud lausejupp tugev kandidaat. „Hea alus edasi mõtlemiseks” ei kõla just kiirreageerimise moodi. Umbes nagu haldusreform. Ja peaminister Rõivas on sellesama teadus- ja arendusnõukogu juht.

Muidugi, ega teadus- ja arendusnõukogu ole mingi ülima tõe allikas. See koosneb suuresti poliitikutest ja ainult mõnest tipptasemel teadlasest, kellest saab vajaduse korral ka üle sõita. Kuid olulisem on nõukogu ettepanekute sisu. Eesmärk on ajada taga rahvusvahelist taset, mis on ju igati õige.

Ent üks ettepanek tõotab uut algatust stiilis „kõigepealt muutsime ja siis otsustasime teha jälle vanaviisi”. Tasuta kõrghariduse asemel pannakse ette minna rohkem õppemaksude ja laenude peale, mida saab Eestis töötades kustutada. Paljud riigid tõesti kasutavad sääraseid meetodeid. Üks kaasnev oht on see, et noorte inimeste võlakoorem suureneb. Riigis, kus on kogu aeg räägitud, et laen on saatanast, on see pisut üllatav lahendus. Pealegi, kas pidevalt süsteemi muutes ei tekitata hoopis rohkem kahju?

Miks ülikoolide puhul usutakse, et suur on ilusam? Kõik edukad üksused pole suured.

Raportis märgitakse, et üht kindlat eriala/õppekava või sellega väga lähedast eriala võiks õpetada ainult ühes ülikoolis. Seega tuleks lõpetada samade või väga lähedaste erialade õpetamine eri ülikoolides. Kas see on hea idee? Kui teadlane läheb instituudi juhiga tülli, ei pruugi ta enam Eestis tööd leida. Paljud „tõhusad” süsteemid on ka haprad ja uued tulijad teinekord dünaamilisemad kui vanad olijad.

Mõte panna kokku näiteks Tallinna ülikool, kunstiakadeemia ning muusika- ja teatriakadeemia, samuti Tartu ülikool ja maaülikool tekitab küsimuse, kas need väiksemad koolid (maaülikool, kunstiakadeemia) on siis nii kehvad. Miks usutakse, et suur on alati ilusam? Siiani pole sellest palju räägitud. Ometi on neil oma identiteet ja sidemed. Kõik edukad üksused pole suured.

Kiiduväärt on soov täpsemalt uurida, milliseid eriala­ spetsialiste tööturul vajatakse. Aga kas seda ei tehta siis kogu aeg? Terve raport tekitab küsimuse: kus te vahepeal olite, et nüüd tuleb kõik ümber teha?