Juhtkiri: üheskoos vihasnaiprite vastu

1992. aasta aprillis, kevade esimestel nädalatel kogunes üle saja tuhande inimese Sarajevosse rahvaassamblee hoone ette. Nende sõnum oli üks: peatage kunstlik viha õhutamine!

See viib sõjani. Miitingu lõpetasid hotelli Holiday Inn katuselt tulnud snaiprilasud.

Sarajevo sümboliseeris lõppenud külma sõja viimast reetlikku sabahoopi. Tollane Jugoslaavia kehastas kogu maailma jaoks toimivat rahvaste kooseksisteerimise mudelit. Piisas aga vaid paarist eriti küünilisest poliitikust, et pingeid veresauna vallapäästmiseks ära kasutada.

Järgmised aastad pigistasid ühte aegruumi kämpu kõik 20. sajandi õudused. Ometi algas uus aastatuhat lootusrikkalt hoopis Francis Fukuyama „Ajaloo lõpu” ideaalide all. Võisime olla neile tunnistajaks lõppenud nädalal Saksamaal Münchenis, kus inimesed sinna jõudnud pagulastele oma abikäe ulatasid. Telekaadritesse jõudnud pildid rõõmsatest tervitustest olid pagulasi politseikilpidega suruva Ungariga jõhkras kontrastis. Kahe sajandi kokkupõrge.

Ja just nüüd pandi meil tuli otsa Vao pagulaskeskusele. Paljudel eestlastel oli häbi. Ja valus. Kuid tuleb nentida ka fakti: paljudel oli hea meel.

Kiusaja saab kiusata üksnes vaikijate ja anonüümsete aplauside saatel. Vihastest sõnadevoogudest kasvavad lõpuks teod.

Kui kedagi pannakse paika üksnes sünnipära tõttu, on igasugune debatt lõppenud.

Siiski on unikaalne võimalus vihakõnelejate võitudest õppida. Ka Eesti Päevaleht avaldab meeleldi kirjutisi, mis pagulaskriisist tingitud probleeme silmaklappideta lahkavad. Tsensuur tulistab oma kehtestajatele kätte. Ent seadused peavad saatma selge sõnumi, et me ei lase sõnadel vägivallaks kasvada. Kirglikult võib debateerida kõige üle, aga kui kedagi pannakse paika seepärast, et ta on sünnipäralt teistsugune, on igasugune vaidlus lõppenud.

Eestil ei ole sadu miljoneid eurosid, mida konfliktipiirkondadesse anda, kuid meil on võimalik olla südamelt suured. Seda üritati öelda ka pühapäeval peetud toetuskontserdil „Sõbralik Eesti”. Kontsert oli suurepärane näide, kuidas peaks toimima demokraatia. Vastudemonstrandid said oma sõnumit kenasti ja häirimatult kuuldavale tuua.

Ent kerge on mõista, kuidas paar agressiivset viha­pritsijat võinuks kõik lõhki lüüa. Hea, et nad ei julge veel oma nägude all välja tulla. Parem mitte anda võimalustki. Vihakõne, mis inimese ainuüksi tema päritolu põhjal hukka mõistab, tuleb ühemõtteliselt keelata. Mitte ainult paragrahviga, vaid läbi kohtupraktika, päriselt.