Juhtkiri: ühistranspordi stagnatsioon

Hõreda asustuse tõttu ei ole suuremas osas Eestist võimalik ühistransporti kasumlikult korralda.

Maakonnaliinide teenindamise riigihanked aga kujunevad tihti draamaks, kus üks osapool – bussifirma või riik – peab hakkama kokkulepitule juurde maksma. Ettepanek, mille autoettevõtete liit on teinud hankekorralduse muutmiseks, võib probleemi leevendada, aga pikemas plaanis vajab Eesti ühistransport ka radikaalsemaid uuendusi.

Nagu tänasest Eesti Päevalehest lugeda võite, on häda selles, et bussifirmad esitavad riigihangetele krooniliselt alapakkumusi. Teoorias saaks ja peaks hankija alapakkumused kõrvale lükkama, aga alapakkumust on keeruline tõendada. Peale selle vähendab riigi ja omavalitsuste otsustavust ebareaalselt odavate pakkumuste vastu võidelda ka see, et neil on ühistranspordi toetuste maksmiseks napilt raha. Tagajärg on selline, et varsti pärast hanke võitmist kukuvad bussifirmad kulude suurenemise tõttu kahjumisse ja hakkavad omavalitsuselt raha juurde küsima.

Bussifirmade loogika on lihtne: kes üliodavat pakkumust ei tee, see hanget kindlasti ei võida, aga hanke võitnud firmal on mõningane šanss kehv leping enda hüvanguks toimima panna.

Rahvast on liiga vähe, et liinid dotatsioonita tööle panna, aga raha dotatsiooni maksmiseks on ka vähe.

Autoettevõtete liidu ettepaneku järgi tuleks muuta hüvitiste indekseerimise korda. Indekseerimata ei pääse, sest lepingud on pikaajalised. Pikaajaliste lepinguteta aga ei pääse, sest lühiajalised ei annaks piisavat kindlust busside ostmiseks ja bussijuhtide palkamiseks. Hüvitise suurendamise indeksis tahaksid bussifirmad suurendada tööjõukulude osakaalu, sest viimasel ajal on kulusid suurendanud peamiselt bussijuhtide palga tõstmine, mitte kütusehinna tõus.

Olgu, muudame indeksit, nii et see järgiks bussifirmade kulude muutumist praegusest paremini. Arvata võib, et pisut leevendust selline kosmeetika probleemile annab. Kuid laiemas plaanis jääb olukord ikka samaks: rahvast on liiga vähe, et maakonnaliinid dotatsioonita tööle panna, aga raha dotatsiooni maksmiseks on ka vähe. Ühistranspordi korraldajad majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on selle fundamentaalse probleemi leevendamisega seni kahvatult tegelenud. Uuendusi, millele toetudes võiks sama raha eest saada paremat teenust, ju on: uued rongid, tihe konkurents suuremate linnade vahelistes vedudes, tärganud jagamismajandus. Aga seni pole suudetud korralikult ellu viia nii lihtlabast asja kui rongi- ja bussiliikluse sidumine, suurematest ja uuenduslikumatest visioonidest rääkimata.