Seda on raske nimetada millekski muuks kui agressiooniaktiks. Seda enam, et kuigi Vene vägede kasutamist püütakse maskeerida kohaliku rahva enesealgatuse ja omakaitse aktsiooniks, on üsna ilmne, et mingitel omakaitselastel ei saa olla arvestatavaid soomusvägesid.

Kui lisame siia veel NATO kinnitatud Venemaa suurtükitule üle Ukraina piiri, on täiesti selge, et Venemaa sõdib Ida-Ukrainas. Igasugused katsed seda eitada annavad meile üksnes mõista, kuivõrd vähe me peaksime uskuma Venemaa ametiisikute sõnu.

Venemaa laiendab oma võimu ja nõrgestab Ukraina uut režiimi, et see oleks temast sõltuv ning presidentide Vladimir Putini ja Petro Porošenko läbirääkimistel Minskis võimalikult pehme partner. Ja see võibki minna õnneks, kui ülejäänud riigid ei sekku.

Venemaa uuel tasemel sekkumine vajab ka uuel tasemel vastust. Vastust, mis ütleks, et Ukraina territoriaalne terviklikkus on miski, mis ei pane lihtsalt „sügavat muret tundma”, vaid saab ka reaalset tuge raha, nõuannete ja tehnilise abi näol. Ka relvaabi näol.

Relvaabi oleks uus samm, näitamaks Ukraina iseseisvuse vaenlastele, et selle riigi jätkuv lagundamine ei lähe läbi. Vähemasti mitte siis, kui ukrainlased ise sellele vastu seisavad. Ukrainlastelt riskijulgus ja veri, aga läänelt peab tulema reaalne abi. Ukrainlastel peavad olema vahendid, millega oma riiki hoida. Kui uuel tasemel abi andmiseks ei õnnestu veenda kõiki NATO riike (ja ilmselt ei õnnestugi), peab abistamisega alustama mõni riikide grupp, kuhu peab kuuluma ka Eesti.

Jah, relvaabi pole meil palju anda – endalgi on vähe. Aga kindlasti ei saa Eesti öelda, et tal pole üldse midagi anda. Ka mitteletaalseid vahendeid. Eesti on isegi Iraaki relvadega abistanud (tõsi, üsna vähekasulike asjadega), Ukraina puhul peaks vajadus olema palju ilmsem. Žest loeb – ka kõige väiksem. Kas me tahaks sellises olukorras üksi olla?