Juhtkiri: Ukraina ei tohi jääda üksi
Kohalikud Kiievi-vastased separatistid pole seni olnud OSCE vaatlejate vastu kuigi sõbralikud, sest läänevastane meeleolu on tugev. Ja omakaitseväelaste tegevuses põimuvad agarus, distsiplineerimatus ja vägivald. Kuid ukrainlased astuvad riigis tervikuna siiski vajalikke samme kaosest ja omavolist väljajõudmise poole.
Üks selliseid samme on presidendivalimised. Kas Ukraina uueks presidendiks valitud suurettevõtja Petro Porošenko on osa Ukraina vanast ja vihatud süsteemist, see võib olla vaidlusküsimus. Kuid vaidlusküsimus pole see, et vana süsteemi enam senisel kujul ei eksisteeri. Olukord muutub kiiresti ja riigipea olemasolu on mingisugusegi korra loomise eeldus.
Sellise kaose on tekitanud võimuvaakum, segadus selle ümber, kellel on õigus käskida ja valitseda. Edukalt korraldatud presidendivalimised on Ukrainale andnud tugeva relva Venemaa vastu. Kui Moskva silmis polnud vahepeal Kiievis kedagi, kellel oleks legitiimsust valitseda, siis korraliku osalusega valimised on olukorda muutnud. Ukrainlased hääletasid sisuliselt Ukraina säilimise poolt ja andsid oma tahtest üsna üheselt teada. Jah, Venemaal on endiselt jõudu Ukrainat õõnestada ja ähvardada, kuid sellel jõul on juba palju vähem õigust. Võltsimissüüdistusi on nende valimiste puhul vähe.
Valijad andsid oma hääle Euroopa-meelsele presidendile. Nüüd on küsimus, kuidas käitub Euroopa Liit. Kas ta annab Ukrainale olulist finantsabi või mitte? Kuidas hinnata senise finantsabi suurust? Nädalapäevad tagasi anti 45 miljoni elanikuga Ukrainale 100 miljonit eurot. Seevastu näiteks kümmekonna miljoni elanikuga Kreeka saab järgmisel kuul EL-ilt miljard eurot – ja see pole veel kõik. 45 miljoni elanikuga kaoseriiki oma lähinaabruses ei saa EL endale lubada.
Oluline on, et Euroopa Liit ei kordaks vigu, mida ta tegi Serbia puhul. Liberaalsemate jõudude pingutustesse suhtuti väga nõudlikult ega toetatud Serbiat, vaid leiti ennekõike puudusi, mida seal jaguski. Liberaalsemate poliitikute jaoks tähendas see läbikukkumist ning varsti tulid nende asemele populistlikumad ja rahvusradikaalsemad.
