Ka meie kalevipoegadega on Soomes ja mujal Põhja- ning Lääne-Euroopas samalaadseid lugusid juhtunud. Mölaklikke töövahendajaid ja tööandjaid leidub igal pool. Ent see ei tähenda, et ukrainlaste – meie peamiste võõrtööliste – kurnamise abil rikaste hulka pürgimisele võib läbi sõrmede vaadata. Töötajal või äripartneril naha üle kõrvade tõmbamise „ärimudelile” ei saa ehitada tugevat majandust.

Töötaja – ükskõik, kas võõr- või kohaliku – petmise „ärimudelile” ei saa ehitada tugevat majandust. Odava võõrtõõjõu küsimus vajab tähelepanu.

Kas keskmise brutopalga nõudest peaks loobuma või seda kuidagi muutma, et kulusurve all olevad ettevõtjad ei peaks kasutama hämaraid skeeme või vahendajaid? Tegelikult ei ole palganõue juba praegugi absoluutne – hooajatööliste puhul see ei kehti ja hooajaliste tegevuste loetelu on päris lai. Võib-olla laiendada seda veel mõne tegevusalaga ja mittehooajaliste töökohtade puhul võtta keskmise palga asemel kasutusele sektori keskmise palga nõue? See on igatahes selge, et rändepoliitikas ainult nn talentide küsimusega tegelemisest ei piisa, sest kohalike huvi lihttöid teha väheneb aasta-aastalt ning paljusid neid töid ei ole võimalik automatiseerida või kõrgepalgaliseks muuta.