Kuid see pole põhiline. Presidendivalimiste kampaania on kestnud üle viie kuu ja meil on olnud küllalt aega kõik viis kandidaati põhjalikult läbi valgustada. Kaljulaiu kui võimaliku presidendi mõtetest, visioonidest ja eesmärkidest ei tea me veel midagi. Eelmise valimisringi kandidaatidega võrreldes on ta üldse vähe tuntud. Meil pole ka aega tema sobivust presidendi ametikohale pikalt hinnata, sest hääletus tuleb juba esmaspäeval. Saame üksnes aimata, kui hästi ta võiks hakkama saada.

Ta on väärikas ja võimekas inimene. Julge ka, kui pakkumise kaaluda võttis. Kuid see pole põhiline.

Mõelda vaid, inimene ei teadnud veel mõne päeva eest, et teda kandidaadina kaalutakse, ja natukese aja pärast valitakse ta juba presidendiks! Tal pole programmigi välja töötatud. Ja milline oleks Kaljulaiu toetus rahva hulgas? Senised kandidaadid saavad arvestada toetusega, mis ulatub kümnetesse või teistkümnetesse protsentidesse, tema peaks seda aga alles teenima hakkama. Ei ole ka kindel, kui hästi on ootamatult pakkumise saanud inimene presidendiametiks vaimselt valmis. Seepärast võib riigikogu vanematekogu praegust teed nimetada loteriipresidendi teeks: võib-olla saame hea presidendi, võib-olla mitte eriti hea.

Ja mida teha siis, kui Kaljulaid annab pärast kõigi nende asjaolude kaalumist täna pärastlõunal või õhtul eitava vastuse? Siis on uue kandidaadi leidmiseks jäänud veel vähem aega. Sellisel juhul tuleb riigikogulastel küll leida sobilik kandidaat viie senise kandidaadi seast. Siim Kallasel ja Allar Jõksil jäi valimiskogus lõpuks mõnekümne jagu hääli puudu. Valimiskogus kandideerinute seas olid esindatud piisavalt erinevad erialad ja elukogemused. Puudu jäi ainult riigikogu ja valimiskogu tahtest kokku leppida. Paremad läbirääkimised ja suuremad pingutused ühise kandidaadi leidmiseks võiksid anda meile presidendi ka varem konkurentsis kaasa ­löönud kandidaatide hulgast.