JUHTKIRI | Unusta ajutiselt auto ja mine kõndima
Samamoodi nagu need nüüdseks lausa kolmepäevased septembri alguse jooksud, on traditsiooniks saanud ka osa motoriseeritud liiklejate virisemine liikluspiirangute üle. Kas virin on õigustatud? Ei ole, kui tegemist on üldise „miks nad metsas ei jookse” halaga ja mitte konkreetsete ettepanekutega liikluse paremaks korraldamiseks. Praeguseks on Tallinna maratonist sündiv kasu selgelt suurem kui liikluse piiramisega seotud ebameeldivused.
Esiteks, sellised suurüritused elavdavad toimumispaiga majandust. Tallinna maratonil stardib ligi 25 000 inimest rohkem kui 60 riigist. Osa umbes 5000 väliskülalisest tuleb kohale juba mitu päeva enne starti. Nad suurendavad reisijate arvu Tallinnat muu maailmaga ühendavates sõidukites, vajavad majutust, tahavad süüa-juua, küllap ostavad ka mõne suveniiri... Ja seda ajal, mis jääb turismi kõrghooajast juba välja. Ükski turist ei tule Tallinnasse põhjusel, et siin saab autoga kiiresti liigelda, vaid vaatamisväärsuste ja kaasahaarvate sündmuste pärast. Ka paljudel kohalikel, kes ise jooksma ei lähe, on maratonipäeval, kui autode müra ja heitgaase vähem, tavalisest mõnusam jalgsi või jalgrattal linnas uidata.
Teiseks, sellised suured rahvaspordiüritused – nende tuhandetesse ulatuv valdavalt heatujuliste jooksjate mass – innustab inimesi treenima hakkama. Need tõstavad spordiriietes tänaval, pargis või metsas silkamise ühiskondlikult tunnustatud tegevuste hulka. Sobiv füüsiline aktiivsus aga parandab inimese enesetunnet ja tervist.
Hea, et Tallinna linnavalitsus on sellest aru saanud ega sunni Tallinna üheks visiitkaardiks olevat ettevõtmist enam äärelinnas korraldama. Iga inimene ei pea püüdlema maratoni jooksmise poole, kuid igal suuremal linnal peab tänapäeval olema linna kaunimaid paikasid, sh linnasüdant haarav maraton.