Paljud arvasid, et Osaka maailmameistrivõistluste kettaheitevõistlusest tuleb aegade tasavägiseim kettaduell, kus Leedu vägilane Virgilijus Alekna võidab lõpuks napilt meie Gerd Kanterit. Aga võta näpust, 37 võistlust enne Osakat võitmatuna püsinud Alekna jäi sootuks medalita ning meie mees võitis lõpuks üsna veenva eduga kulla.
Jah, kuuldavasti oli Alekna vigastusega kimpus. Leedu Delfis, kus oli võistluse kohta isegi rohkem kommentaare kui Eesti Delfis, räägiti põhiliselt, et “oleks Alekna terve olnud, oleks…”. Oleksid ei maksa midagi – sport on juba kord selline, et ühe õnn on teise ebaõnn ja vastupidi.
Kanteri võit on muidugi suur tunnustus talle kui andekale ja samas pühendunud sportlasele. On vähe ürgandeid, kes viitsivad ennast samamoodi piitsutada. Muide, juba lapsepõlves olid Kanteril suured sihid – soov mängida korvpalliliigas NBA!
Kuid Kanteri võit on kõnekas näide veel sellestki, et tänapäeva tippspordis läbilöömiseks ei piisa ainult andekusest, vaid vaja on ka hästi professionaalset meeskonda. Väga suure panuse kullavõitu andsid kindlasti treener Vésteinn Hafsteinsson ja masseerija Indrek Tustit, aga ka Kanterit toitumise asjus nõustanud Mihkel Zilmer, heitetehnika spetsialist Aadu Krevald, tiimi mänedzˇer Raul Rebane jpt. Kokku kuulub meeskonda koos Kanteriga kümme inimest!
Kui paljud Eesti sportlased saavad rääkida säärasest meeskonnast? Ka enamikul sportmängude võistkondadel pole nii suurt taustatiimi. Kas mitte just siin pole põhjus, miks mõnigi meie andekas sportlane vigastab end, põleb võistlustel läbi või teeb meedias rumalaid avaldusi, mis põhjustavad talle hiljem vaid sportimist segavaid sekeldusi.
Kanteri võidu puhul ei tohi unustada meie teist kettameest Aleksander Tammertit, kes sai igati tubli kaheksanda koha (neljas koht jäi vaid meetri kaugusele) ja kes ilmselt teeb tippspordiga lõpparve. Tasub meenutada, et enne Aleknat oli just Tammert peamine mõõdupuu, kellega Kanter end võrdles ja kelle alistamise nimel ta töötas. Seega on kaude ka Tammerti teene, et Kanter tuli maailmameistriks.
