Kui Trumpi välispoliitilisi ütlemisi kuidagi üldistada, kampaaniamürast vabastada ja intelligentsemasse vormi valada, siis võiks kokkuvõte kõlada nii: tema arust ei kõlba rahvusvaheliste suhete süsteem, mille vundament pärineb Teise maailmasõja järgsest ajast, enam praegusesse maailma.

Eesti sai praegu kehtiva süsteemi raames lõpuks iseseisvuse, juba tükk aega oleme me olnud püüdlik NATO liige… Sellest nurgast vaadates on seda süsteemi lammutama kibelev USA president meile ohtlik.

Clinton on kurjategija, Trump on hull ja mõlemad on valetajad, kirjeldab osa ameeriklasi tänavust valikut.

Ent vaadakem ka Hillary Clintoni pakutavat perspektiivi. Trumpi-vastased vabariiklased ütlevad, et seekord hääletaksid nad oma parteikuuluvusest hoolimata demokraadi poolt, kui see demokraat ei oleks Clinton. Clintonile heidetakse ette salatsemist (ta on näiteks keeldunud avaldamast kampaania toetajatega kohtudes peetud kõnesid), intriigitsemist, seisukohtade liiga kerget muutmist jne. Lühidalt: paljud peavad teda põhimõttetuks karjeristiks.

Välispoliitikas võib Clintonit pidada seniste rahvusvaheliste struktuuride, sh NATO senisel kujul säilitamise pooldajaks. NATO kaitse on meie seisukohast loomulikult tore. Teisalt ei saa unustada, et hulk hädasid, mis praegu maailma vaevavad, said alguse neil aastail, kui Clinton oli Barack Obama administratsiooni välisminister (2009–2013). 2009. aastal proovitud reset-poliitika Venemaaga ei suutnud Putinit talitseda, 2010.–2011. aastal toetatud araabia kevad muutis araabia maailma vägivaldsemaks, mitte demokraatlikumaks.

Ameeriklastel tuleb valida halva ja halvema vahel. Optimistil ei jää üle muud kui loota, et päris presidenditöös suudab Clinton või Trump endast jäetud muljet paremuse poole ületada.