JUHTKIRI: Uue üldplaani ootel
Nõukogude ajal oli kerge: kinnitati linna generaalplaan, ja ei mingeid vaidlusi. Nüüd pole nii lihtne platsi puhtaks teha ja hakata uusi rajoone kavandama. Jalus on omanikud ja üha aktiivsemaks muutuv muinsuskaitse. Lisaks käib planeerimine ka altpoolt: kel on ehitamiseks raha, lasku aga käia. Nii juhtub, et kuni peetakse aru ja korraldatakse konkursse Rotermanni kvartali planeerimiseks, täitub ta pikapeale ise. Siiski on asi paremuse poole läinud ja linnavalitsus kavandab suuremate maa-alade tulevikku. Hea näide on eile vastu võetud Sügise tänava, Toompuiestee ja Paldiski maantee vahelise 3,7-hektarilise ala detailplaneering. Piirangud on paratamatud: tuleb säilitada ümbritsev miljööväärtuslik keskkond ja vaated Toompeale, mis seavad omakorda piiranguid hoonete kõrgusele. Nimetatud veega täidetud vundamendiauk, kuhu Aleksander Kofkin kavatses kunagi ehitada hotellilaienduse, oligi üks pealinna häbiplekke. Loodetavasti viiakse nüüd selle ala terviklahendus ka ellu. Samuti peaks lootma, et ei tekiks sellist arhitektuurilist kompotti nagu Viru väljakul. Respektiga tuleks suhtuda ka uue kvartali põhjaküljele jäävasse Kassisaba puithoonete asumisse.
Edaspidi võetakse käsile linnaosade üldplaneeringud, mis kokku peaksid andma kogu linna üldplaneeringu. Kui detailne see tuleb, on iseasi. Kinnisvaraarendajatele peab ka hingamisruumi andma. Pealegi ei tea me, mis vajadused on linnal paarikümne aasta pärast. Murelikuks teeb aga, et iga uus linnapea tuleb lagedale oma lennukate ideedega, nagu nüüdki – põrutame Olevistest kõrgemale. Mida sa siis ette planeerid? Loodetavasti jäetakse mõni park ja väljak ka alles, sest praegu tundub, et kalmistud on ainsad alad, mis ei lähe hoonestuse alla.